Sonja ei lõpetanud ja hakkas nutma.
«Nõnda. Noh, siis pidage meeles; nüüd aga olge nii lahke ja võtke minult isiklikult oma sugulase heaks esiotsa summa, mille annan jõudumööda. Soovin väga, et minu nime selle juures mitte meelde ei tuletataks. Sähke… ja et mul endal veel mured on, siis ei suuda ma rohkem…»
Ja Pjotr Petrovitš ulatas Sonjale kümnerublase paberi, mille ta hoolega lahti laotas. Sonja võttis selle, lõi näost punaseks, tõusis kiiresti üles, pomises midagi ja hakkas ruttu jumalaga jätma. Pjotr Petrovitš saatis ta pidulikult ukseni. Sonja kargas viimaks ärevana ja piinatuna uksest välja ja läks suures kohmetuses Katerina Ivanovna juurde tagasi.
Kogu selle aja seisis Andrei Semjonovitš kas akna all või käis mööda tuba, püüdes teiste kõnelust mitte katkestada; kui aga Sonja ära oli läinud, astus ta äkki Pjotr Petrovitši juurde ja ulatas talle pühalikult käe:
«Ma kuulsin ja nägin kõik,» ütles ta, toonitades eriti nägemist. «See on suursugune, see tähendab, tahtsin öelda – humaanne! Teie soovisite tänust kõrvale hoiduda, ma nägin! Ja ehkki ma pean tunnistama, et ma põhimõtteliselt ei või eraheategevusele kaasa tunda, sest et ta häda maailmast juurtega välja ei kisu, vaid ennem teda veel juurde kasvatab, siiski ei või ma tunnistamata jätta, et ma teie sammu heal meelel vaatasin, – jajah, mulle meeldib see.»
«Ah, see kõik on lollus!» pomises Pjotr Petrovitš pisut erutatult ja silmitses kuidagi imelikult Lebezjatnikovi.
«Ei, see pole lollus! Inimene, keda, nagu teid, alles eile solvati ja pahandati ja kes siiski suudab teiste õnnetuste peale mõelda, – niisugune inimene, olgugi et ta oma tegudega ühiskondlikult eksib, – on ometi… austusväärne! Seda ei oodanud ma kuidagi, Pjotr Petrovitš, liiatigi veel, et teie arusaamist mööda, oi! kui väga segab teid teie arusaamine! Kuidas teid näiteks see eilne äpardus erutab,» hüüdis heasüdamlik Andrei Semjonovitš, kes jällegi tundis Pjotr Petrovitši vastu suuremat poolehoidu. «Ja milleks vajate teie tingimata seda abielu, seda seaduslikku abielu, minu õilis ja armas Pjotr Petrovitš? Milleks vajate seda abielu seaduslikkust? Noh, kui tahate, siis lööge mind, aga mina olen rõõmus, mul on hea meel, et see äpardus, et teie olete vaba, et te pole inimsoole
356
