suuda loobuda mõnesugustest eelarvamustest ja… rumalustest. Sellest hoolimata saab ta mõnest küsimusest väga hästi aru. Suurepäraselt mõistis ta näiteks käesuudlemise küsimust, see on, et mees haavab naist ebavõrdsusega, kui ta tema kätt suudleb. Selle üle meil vaieldi ja ma seletasin temale kohe edasi. Ka tööliste ühinguist Prantsusmaal kuulas ta väga tähelepanelikult. Nüüd seletan talle vaba tuppaastumise küsimust tulevases ühiskonnas.»
«Mis see siis veel on?»
«Viimasel ajal vaieldi selle üle: kas on kommuuni liikmel õigus teise liikme poole, olgu see mees või naine, igal ajal sisse astuda… noh, ja otsustati, et on õigus…»
«Aga mis siis, kui see liige, mees või naine, on sel silmapilgul ametis oma eluliste tarvidustega, hehehee!»
Andrei Semjonovitš vihastus.
«Teil pole muud meeles kui aga need neetud «tarvidused»!» hüüdis ta õelalt. «Ptüi! Kui rumal ma olin, et süsteemi seletades enneaegu teile nende neetud tarviduste peale viitasin! Kurat võtku! See on kõigile teietaolistele komistuskiviks, ja mis kõige hullem – närivad ta kallal enne, kui teavad, mis see õieti on! Ja just nagu oleks neil õigus! Just nagu uhkustavad teised! Ptüi! Ma olen mitu korda kinnitanud, et kogu seda küsimust ei tohi algajaile enne seletada, kui just lõpul, kui ta süsteemi juba usub ja kui inimene on juba arenenud ja temale sihtjoon on antud. Ja öelge, olge head, mida leiate nii häbistavat ja põlgusväärset kas või väljakäigukohtades? Mina olen esimene, kes oleks valmis ükskõik missugust väljakäigukohta puhastama! Siin pole isegi mingit eneseohverdamist! Siin on lihtsalt töö, õilis ja ühiskonnale kasulik töö, mis on iga teise töö vääriline, ja muidugi seisab ta kõrgemal kui mõni Raffael või Puškin, sest ta on kasulikum!»
«Ja õilsam, õilsam, hehehee!»
«Mis tähendab õilsam? Niisuguseid ütlusi ma inimese tegevuse määramise mõttes ei tunne. «Suursugusem», «suuremeelsem» – see on lollus, mõttetus, vanade eelarvamuste paleussõnad, mida ma eitan! Kõik, mis on inimsoole kasulik, on ka suursugune. Mina mõistan ainult ühte sõna: kasulik! Kihistage naerda niipalju kui soovite, ometi on see nii!»
Pjotr Petrovitš naeris südamest. Ta oli oma arved
351
