Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/348

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

parem. Ma võin idee, seemnetera külvata .. Sellest terast kasvab fakt. Millega ma neid solvan? Esiteks tunnevad end haavunutena, aga pärast näevad isegi, et mina olen neile kasu toonud. Meil süüdistati omal ajal Terebjovat (seda, kes meil praegu kommuunis on) selles, et ta perekonnast välja astus ja… andus. Ta oli kirjutanud isale ja emale kirja, et ta ei taha eelarvamuste keskel elada ja astub kodanlikku abiellu. Räägiti, et see pidi olema liiga jõhker, et ta vanematele nõnda kirjutas, ja et nende peale oleks võinud halastada, pehmemalt kirjutada. Minu arvates on see kõik lollus ja mitte sugugi pole vaja pehmemalt, vaid otse ümberpöördult, vastupidi, siin peabki protestima. Varentz näiteks elas seitse aastat oma mehega, jättis kaks last maha ja kirjutas äkki mehele kirja: «Sain aru, et teiega ei või ma õnnelik olla. Kunagi ei anna ma teile andeks, et te mind petsite, varjates minu eest, et on olemas veel teine ühiskondlik kord, kus on kommuunid. Hiljuti sain seda kõike ühelt suuremeelselt inimeselt teada, kellele ma ka andusin, ning ühes temaga asutan kommuuni. Räägin avameelselt, sest ma pean autuks teid petta. Elage nii, nagu soovite. Ärge lootke mind tagasi saada, teie olete juba hiljaks jäänud. Tahan õnnelik olla.» Nõnda kirjutatakse selletaolised kirjad!»

«Aga see Terebjova on ju sama, kellest te rääkisite, et ta on juba kolmandas kodanlikus abielus?»

«Kõigest ainult teises, kui asja tõsiselt vaadata! Aga olgu või neljandas, olgu või viieteistkümnendas, see kõik on lollus! Ja kui ma kunagi olen kahetsenud, et mul isa ja ema on surnud, siis teen seda just praegu. Olen mitu korda sellest unistanud, et kui nad praegu veel elaksid, kuidas ma neid küll siis oma protestiga rabaksin! Just meelega teeksin nõnda… mis on see nõndanimetatud «äralõigatud pala», ptüi! Küll mina neile alles näitaksin! Paneksin nad imestama! Tõepoolest kahju, et kedagi ei ole!»

«Et imestama panna! Hehee! Noh, olgu sellega kuidas on,» rääkis Pjotr Petrovitš, «aga öelge mulle parem teate mis: teie ju tunnete seda kadunu tütart, niisugune tilluke ja kõhnuke teine. Vastab see tõele, mis temast räägitakse?»

«Mis siis? Minu arvates, see tähendab, minu isikliku veendumuse järgi ongi just see naisterahva kõige normaalsem seisukord. Ja miks siis mitte? See tähendab:


348