Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/347

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Kes peksis? Keda?» muutus Lebezjatnikov äkki ärevaks ja isegi punastas.

«Aga teie ju Katerina Ivanovnat, umbes kuu aega tagasi! Ma kuulsin ju eile… Seal nad ongi, need veendumused! Ja isegi naisküsimus lõi sekka. Hehehee!»

Ja nagu oleks ta lohutust leidnud, lõgistas Pjotr Petrovitš arvelaual edasi.

«See kõik on lollus ja laim!» lõi Lebezjatnikov lõkendama, kuna ta ju selle loo meeldetuletamist alati kartis. «Pealegi polnud see sugugi nõnda! See oli hoopis teisiti… Teie ei kuulnud õigesti; keelepeks! Mina ainult kaitsesin end seekord. Tema ise kargas esimesena küüntega minu kallale… Ta kiskus mul terve põskhabeme juurtega välja… Igal inimesel, arvan ma, on luba oma isikut kaitsta. Pealegi ei luba ma kedagi enda kallal vägivalda tarvitada… Põhimõtteliselt. Sest see on juba peaaegu despotism. Mis ma pidin siis tegema: lihtsalt tema ees seisma? Ma lükkasin ta ainult eemale.»

«Hehehee!» jätkas Lužin oma kurja naeru.

«Teie norite sellepärast, et teil endal on süda täis… See on aga lollus ega puutu sugugi naisküsimusse, mitte sugugi! Te ei mõista õigesti; mina mõtlesin, et kui juba on kord naine kõiges mehe vääriliseks arvatud, isegi jõu poolest (mida juba kinnitatakse), siis, tähendab, peaks ka siin üheväärsus maksma. Muidugi tulin ma pärast otsusele, et niisugust küsimust ei peaks oluliselt olemagi ja et kaklemised pole tulevases ühiskonnas sugugi mõeldavad… ning et veider oleks muidugi kaklemises üheväärsust otsida. Ma pole nii rumal… ehk küll kaklemine siiski on olemas… see tähendab, pärast teda enam ei ole, aga nüüd on… Ptüi, kurat! Teiega rääkides läheb kõik segi! Mitte sellepärast ei jäta ma lauda minemata, et mul oli see pahandus. Ma lihtsalt põhimõtteliselt ei lähe, et mitte osa võtta alatust matuselaua eelarvamusest, see on kõik! Siiski, sinna võiks ometi minna, niisama muidu, et selle üle naerda… kahju, et papid puuduvad. Muidu oleksin tingimata läinud.»

«See tähendab – istuda võõra kosti juures ja siinsamas tema peale süljata, niisama ka nende peale, kes su kutsusid. Kas nii või?»

«Mitte sugugi süljata, vaid protestida. Ma lähen kasuliku eesmärgiga. Kaudselt võin siin arenemisele ja propagandale kaasa aidata. Iga inimene on kohustatud arendama ja propageerima ja võib-olla mida teravamalt, seda


347