haritud põikpeade mitmekesise ja arvutu leegioni liikmeid, kes lähevad silmapilk iga moodsa ideega kaasa, et teda kohe labastada ja viibimata kõike seda karikatuuriks muuta, mida nad ise võib-olla kõige otsesemalt orjavad.
Siiski ei võinud ka Lebezjatnikov, isegi oma headusest hoolimata, oma kaasüürilist ja endist hooldajat enam teatud määral kannatada. See kõik sündis mõlemalt poolt nagu kogemata ja vastastikku. Oli nüüd Andrei Semjonovitš ükskõik kui tönts, aga ometi hakkas ta pikkamisi taipama, et Pjotr Petrovitš teda petab ja salajas põlgab ja et «see inimene pole mitte just niisugune». Ta katsus talle Fourier’ süsteemi ja Darwini õpetust seletada, kuid Pjotr Petrovitš hakkas kuidagi liiga sarkastiliselt kuulama, aga viimasel ajal – isegi sõimama kippus. Asi oli nimelt selles, et Pjotr Petrovitš hakkas loomusunniliselt mõistma, et Lebezjatnikov pole mitte ainult labane ja rumalavõitu inimene, vaid võib-olla isegi valelik, ja et tal pole mingisuguseid suuremaid tutvusi isegi omas ringis, vaid on seda või teist kuulnud ainult teistelt; veel enam, isegi oma asja, kihutustööd, ei tunne ta korralikult, sest liiga palju kaldub ta kõrvale ning mis süüdistaja võiks niisugune olla! Tähendame siinkohal möödaminnes, et Pjotr Petrovitš kuulas selle poolteise nädala jooksul (eriti alguses) hea meelega Andrei Semjonovitšilt väga imelikku kiitust, see on: ta ei vaielnud näiteks vastu, vaid vaikis, kui Andrei Semjonovitš talle külge luuletas omaduse, nagu oleks ta valmis kaasa aitama tulevase ja rutulise uue «kommuuni» asutamisele kuskil Meštšanskaja tänavas; nagu ei tahaks ta Dunjat tülitada, kui sel juba abielu esimesel kuul pähe peaks tulema armukest soetada; või nagu mõtleks ta oma tulevasi lapsi ristimata jätta, jne. – kõik umbes selles laadis. Pjotr Petrovitš ei vaielnud, nagu tal oli kombeks, neile temale külge luuletatud omadustele vastu ja lubas ennast ka sel viisil kiita, sest nii väga meeldis talle igasugune kiitus.
Pjotr Petrovitš, kes sel hommikul ei tea mis otstarbeks mõned viieprotsendilised paberid oli ära vahetanud, istus laua ääres ja luges oma paberrahahunnikuid. Andrei Semjonovitš, kel peaaegu kunagi raha ei olnud, kõndis mööda tuba ja püüdis näo teha, nagu vaataks ta neid rahavirnu ükskõikselt ja isegi põlglikult. Pjotr Petrovitš poleks näiteks mingi hinna eest uskunud, et tema rahavirnad võiksid Andrei Semjonovitši tõepoolest ükskõik-
345
