Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/342

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

ei olnud mingil tingimusel nõus alles hiljuti tehtud lepingut murdma ja nõudis tõelist, lepingus märgitud taganemisraha, hoolimata sellest, et Pjotr Petrovitš talle põhjalikult remonditud korteri tagasi andis. Samuti ei tahetud mööblikaupluses ainustki rubla tagasi anda sellest, mis ta oli sisse maksnud ostetud, kuid alles äraviimata mööbli eest. «Ega ma siis ometi mööbli pärast pea hakkama naist võtma!» kiristas Pjotr Petrovitš endamisi hambaid, kuna tal samal ajal meeleheitlik lootus peas välgatas: «Kas siis tõesti kadus ja lõppes see kõik nõnda alatiseks? Kas tõesti ei võiks veel kord õnne katsuda?» Mõte Dunjast torkas veel kord ahvatlevalt tema südant. Sel hetkel tundis ta suurt piina ja muidugi, kui praegu oleks piisanud vaid soovist, et Raskolnikovi tappa, siis oleks Pjotr Petrovitš viibimata selle soovi avaldanud

«Viga seisis veel ka selles, et ma neile sugugi raha ei andnud,» mõtles ta, nukral meelel Lebezjatnikovi toapugerikku tagasi tulles, «ja millest kuradist olen ma nii juudistunud? Selleks polnud isegi mingit mõtet. Tahtsin lasta neil pisut viletsust kannatada ja nad sinnamaale viia, et nad hakkaksid mind oma päästeingliks pidama, aga nemad… Ptüi!… Ei, oleksin ma neile kogu selle aja vältel näiteks nii poolteise tuhande ümber veimevaka, kingituste, mitmesuguste karbikeste, kivikeste, rõivaste ja igasuguse Knoppi ning inglise kaupluse rämpsu peale välja andnud, siis oleks asi palju puhtam ja… kindlam olnud! Mitte nii kergesti poleks nad siis minust loobunud! See on seda tõugu rahvas, et peab tingimata oma kohuseks loobumise korral kõik tagasi anda, kingitused ja raha, kuid tagasi anda oleks olnud raskevõitu ning kahju! Ja ka südametunnistus oleks kõditanud: kuidas nii-öelda minema kihutada inimest, kes tänini oli nii helde ja kaunis delikaatne!… Hm! Mööda lasksin!» Ja veel kord hambaid kiristades nimetas Pjotr Petrovitš end lollpeaks – endamisi muidugi.

Sellele otsusele jõudnud, tuli ta koju kaks korda tigedamana ja ärritatumana, kui oli minnes. Matuselaua ettevalmistused Katerina Ivanovna toas köitsid osalt tema uudishimu. Juba eile kuulis ta midagi sellest lauast; tuli isegi meelde, nagu oleks ka teda sinna kutsutud, kuid oma murede tõttu oli ta lasknud kõik kõrvust mööda minna. Ta tõttas proua Lippewechseli juurde, kes Katerina Ivanovna äraolekul (see oli surnuaiale läinud) kaetava laua ümber toimetas, teateid saama ja kuulis, et


342