VIIES OSA
Hommik, mis järgnes Pjotr Petrovitši saatuslikule läbirääkimisele Dunjaga ja Pulheeria Aleksandrovnaga, mõjus ka temasse endasse kainestavalt. Oma suureks meelehärmiks pidi ta sündinud ja paratamatuks faktiks tunnistama vähehaaval seda, mis talle alles eile paistis peaaegu fantastilisena. Kuigi kõik oli möödas, näis see ometi võimatuna. Nõelatud enesearmastuse must uss näris kogu öö tema südant. Asemelt tõusnud, vaatas Pjotr Petrovitš kohe peeglisse. Ta kartis, kas ehk öö jooksul temas sapp laiali pole valgunud. Siiski, selle poolest oli seni alles kõik hästi, ja oma suursugust, valget ning viimasel ajal pisut rasvunud nägu vaadates tundis Pjotr Petrovitš silmapilguks lohutust veendumusest, et tema võib endale kusagilt mujalt mõrsja leida, ja võib-olla veelgi kenama; kuid ta tuli jällegi kohe meelemõistusele ja sülitas energiliselt kõrvale, millega kutsus oma noore sõbra ja kaasüürilise Andrei Semjonovitš Lebezjatnikovi näole vaikiva, kuid sarkastilise naeratuse. Pjotr Petrovitš märkas seda naeratust ja pani endamisi selle oma noorele sõbrale kohe süüks. Juba paljugi oli jõudnud ta temale viimasel ajal süüks panna. Ta viha muutus kahekordseks, kui taipas, et eile poleks pidanud ta oma läbirääkimiste tagajärgedest Andrei Semjonovitšile teatama. See oli tal eile juba teine viga, mille ta oli teinud ägeduses, liigses ekspansiivsuses, ärrituses… Pärast seda nagu kiuste järgnes kogu see hommik pahandus pahandusele. Isegi senatis tabas teda mingisugune äpardus seal aetavas asjas. Eriti aga ärritas teda üüritud korteri peremees. Korteri oli ta varstise naisevõtmise tõttu üürinud ja laskis seda omal kulul remontida; peremees, keegi rikastunud saksa käsitööline,
341
