sin kolmandat puhku – lasti ette. Hakkasin talle seletama, kõik, nagu oli, ja tema hakkas mööda tuba vadima ja rusikaga endale vastu rindu peksma. «Mis te minuga ometi, röövlid, teete?» räägib teine. «Kui ma seda oleksin teadnud, oleksin ta kohe vahi alla pannud!» Pärast jooksis välja, kutsus kellegi ja hakkas temaga nurgas pomisema, siis jällegi minu juurde ja hakkas küsima ning sõimama. Ja tõreles palju; teatasin temale kõigest ja ütlesin, et mu eilsete sõnade peale ei julgenud te midagi vastata ja et te mind ei tundnud. Ja siis hakkas ta jällegi jooksma ja endale vastu rindu taguma, vihastus ja jooksis teine, aga niipea kui teist teatati, – noh, ütles kohe minule, roni vaheseina taha ja istu, ära liiguta end, ükskõik, mis kuuled, ja tõi mulle tooli ja keeras ukse järel lukku, võib-olla, ütleb teine, ehk küsin sinult. Aga kui Nikolai sinna toodi, saatis ta mu pärast teid välja: «Sind,» ütles ta, «nõuan ma veel ja tahan sult küsida…»»
«Kas ta Nikolailt sinu kuuldes midagi küsis?»
«Niipea, kui teid välja oli saatnud, saatis ka kohe minu, ja hakkas Nikolaid üle kuulama.»
Kodanik peatus ja kummardas jällegi, sõrmega põrandat puudutades.
«Andke andeks mu süüdistus ja kurjus!»
«Jumal annab andeks!» vastas Raskolnikov. Ja niipea kui Raskolnikov seda oli öelnud, kummardas kodanik jällegi, kuid mitte enam maani, vaid vööni, pöördus ümber ja läks toast välja. «Kõik on kahe otsaga, nüüd on kõik kahe otsaga,» kinnitas Raskolnikov ja lahkus erksamalt kui kunagi varem kodust.
«Nüüd võitleme veel,» lausus ta kurja muigega mööda treppi alla minnes. Kurjus oli aga tema enda vastu sihitud; põlguse ja häbiga tuletas ta oma «argust» meelde.
