Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/34

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sid meil linnas ringi igasugused jutud selle loo kohta ja asi läks isegi niikaugele, et meil polnud Dunjaga põlglikkude pilkude ja sosistamiste tõttu enam võimalik kirikussegi minna, isegi meie eneste kuuldes peksti keelt. Kõik tuttavad hoidusid meist eemale, lakkasid meid isegi teretamast ja mina sain kindlast allikast teada, et poesellid ja mõned kantseleiametnikud kavatsesid meid alatult solvata – määrida tökatiga meie maja väravad, mistõttu pererahvas hakkas meilt nõudma korterist lahkumist. Kõige selle põhjuseks oli Marfa Petrovna, kes oli jõudnud Dunjat juba kõigis majades süüdistada ja mustata. Tema on ju siin kõigiga tuttav ja sõitis sel kuul alalõpmata linna vahet ja kuna ta armastab pisut lobiseda ning oma perekonnaasjust jutustada, iseäranis aga oma mehe üle igale vastutulijale kaevata, mis pole sugugi hea, siis kandis ta kogu loo lühikese ajaga mitte ainult linnas, vaid ka kogu maakonnas laiali. Mina jäin haigeks, aga Dunja oli minust tugevam, ja kui sa ainult oleksid näinud, kuidas ta kõike talus, isegi veel mind trööstis ja julgustas! Tema on ingel! Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: härra Svidrigailov võttis aru pähe ja kahetses oma tegu, tal oli vististi Dunjast kahju, ja ta esitas Marfa Petrovnale täielikud ja silmanähtavad tõendid Dunja süütuse kohta, nimelt kirja, mille Dunja juba enne seda, kui Marfa Petrovna nad aias tabas, oli sunnitud Svidrigailovile kirjutama ja kätte andma, et hoiduda isiklikest seletustest ja salajastest kokkusaamistest, mida Svidrigailov tungivalt nõudis. See kiri jäi pärast Dunja ärasõitu härra Svidrigailovi kätte. Kirjas oli Dunja kõige ägedamal viisil ja täis meelepaha teinud Svidrigailovile etteheiteid tema autu käitumise pärast just Marfa Petrovna suhtes, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast. Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks. Peale selle tunnistasid Dunja kasuks ka teenijad, kes nägid ja teadsid palju rohkem, kui härra Svidrigailov ise arvas, nagu see harilikult ikka on. Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja «uuesti maha rabatud», nagu ta ise meile tunnistas, kuid selle eest sai ta Dunja süütuses täiesti kindlaks ja juba järgmisel päeval, pühapäeval, sõitis ta kirikusse ja palus


34