seast, võtame töö koju teha… aga kõige rohkem valutas süda sellepärast…»
Ja äkki tuli Raskolnikovile kogu tunaeilne sündmus selle maja väravas meelde; ta mäletas, et peale kojameeste oli seal veel mitu inimest, seisis naisigi. Tal tuli meelde üks hääl, mis soovitas teda, Raskolnikovi, jaoskonda viia. Rääkija nägu ei suutnud ta enam meelde tuletada, ei tundnud teda ka praegu, kuid ta mäletas, et ta tol korral temale isegi midagi vastas, tema poole pöördus…
Või siis nõnda laheneski kogu see eilne hirm. Kõige hirmsam oli mõelda, et ta tõepoolest pidi peaaegu hukkuma, hukkuma peaaegu niisuguse tühise asjaolu tõttu. Tähendab, peale korteri üürimise ja verest kõnelemise ei või see mees midagi rääkida. Seega pole ka Porfiril mitte midagi, mitte midagi peale selle sonimise, ei mingeid fakte peale selle psühholoogia, millel on kaks otsa, kindlat mitte midagi. Seega siis, kui mingisuguseid muid fakte ei ilmu (aga need ei pea enam ilmuma, ei pea, ei pea!), siis… mis võivad nad temale siis teha? Millega võivad nad tema süü lõplikult selgitada, kuigi peaksid ta areteerima? Seega pidi Porfiri alles just praegu korteri üürimisest teada saama, kuna ta senini ei teadnudki.
«Kas teie olite see, kes täna Porfirile ütles… et ma käisin?» hüüdis ta, tabatud äkilisest mõttest.
«Missugusele Porfirile?»
«Kohtu-uurijale.»
«Mina ütlesin. Kojamehed ei läinud seekord, nõnda läksin siis mina.»
«Täna?»
«Natuke aega enne teid. Ja kuulsin kõik, kõik, kuidas ta teid piinas.»
«Kus? Mis? Millal?»
«Sealsamas vaheseina taga. Istusin seal kogu selle aja.»
«Kuidas? Siis teie olitegi see üllatus? Kuidas see ometi võis sündida? Armas aeg!»
«Kui ma nägin,» lausus kodanik, «et kojamehed minu sõnade peale ei taha minna, sest nad ütlesid, et on juba hilja, võib-olla saab veel kurjaks, et õigel ajal ei tulnud… panin mina pahaks ning kaotasin une ning hakkasin järele kuulama. Ja kui eile olin kõik järele kuulanud, läksin täna jaoskonda. Läksin esimest korda, teda ei olnud, läksin tunni aja pärast – ei võtnud vastu, läk-
339
