oma mõtteid koguda. Nikolaist ei hakanudki ta arutama: ta tundis end rabatuna; tundis, et Nikolai tunnistamises on midagi seletamatut ja imestamisväärset, millest ta praegu kuidagi aru ei saa. Kuid Nikolai tunnistus oli tõeline fakt. Selle fakti tagajärjed olid tal silmapilk selged: vale pidi välja tulema ja siis võetakse jällegi tema käsile. Kuid vähemalt seni on ta vaba ja peab tingimata enese heaks midagi tegema, sest hädaoht on möödapääsematu.
Kuid siiski, missugusel määral? Olukord hakkas selguma. Meelde tuletades oma hiljutist stseeni Porfiri Petrovitšiga pealiskaudselt ja üldjoontes, pidi ta jällegi tahes või tahtmata hirmu pärast võpatama. Muidugi kõiki Porfiri Petrovitši eesmärke ta veel ei teadnud, ei suutnud kõiki tema kavatsusi läbi näha. Aga osa mängust oli paljastatud ja muidugi ei võinud ükski paremini kui tema mõista, kui hirmus oli see «käik» Porfiri Petrovitši mängus. Veel pisut ja ta võis enese täiesti välja anda – juba faktiliselt. Tema iseloomu haiglust mõistes ja esimese pilguga teda õieti tabades ning läbi nähes talitas Porfiri Petrovitš ehk küll liiga otsustavalt, kuid peaaegu kindlalt. Kahtlemata jõudis Raskolnikov end juba ennistki liiga kompromiteerida, kuid faktideni poldud ometi veel jõutud; see kõik oli alles ainult suhteliselt. Kuid kas mõistab tema seda praegu õigesti? Kas ta ehk ei eksi? Missuguse eesmärgi poole just Porfiri Petrovitš täna püüdis? Kas tal täna tõesti oli midagi ette valmistatud? Ja mis nimelt? Kas ta tõesti midagi ootas või ei? Kuidas oleksid nad nimelt täna lahkunud, kui poleks saabunud see ootamatu lahendus Nikolai tõttu?
Porfiri paljastas peaaegu kogu oma mängu; muidugi, ta riskis, kuid paljastas ometi ja (nii näis see Raskolnikovile) kui tal midagi rohkem oleks olnud, siis oleks ta ka seda näidanud. Aga mis oli see «üllatus»? Irvitamine või? Tähendas see midagi või mitte? Kas võis selle taga midagi faktitaolist, kindla süüdistuse sarnast peituda? Eilne mees? Kuhu see kadus? Kus oli ta täna? Sest kui Porfiril üldse midagi kindlat on, siis juba tingimata ühenduses selle eilse mehega…
Ta istus longuspäi, küünarnukid põlvedel, käed silmade ees. Närviline värin kestis veel edasi kogu tema kehas. Viimaks tõusis ta sohvalt, võttis mütsi ja läks ukse poole.
Ta aimas kuidagi ette, et vähemalt täna ei ähvarda
337
