«Teie aga, Porfiri Petrovitš, vabandage mind ennistise pärast… sain ägedaks,» lausus Raskolnikov, kes juba üsna julgeks oli muutunud ja kõigest hingest tahtis hoobelda.
«Pole viga, pole viga,» vastas Porfiri peaaegu rõõmsalt. «Ma ise ju ka… Mul on mürgine iseloom, kahetsen väga! Aga me saame ju kokku. Kui jumal aitab, siis saame isegi üsna peatselt kokku!»
«Ja õpime teineteist lõplikult tundma?» küsis Raskolnikov.
«Ja õpime teineteist lõplikult tundma,» oli Porfiri Petrovitš nõus ja vaatas silmi pilutades üsna tõsiselt Raskolnikovile otsa. «Nüüd nimepäevale?»
«Matusele.»
«Ah jaa, matusele! Oma tervist hoidke, tervist…»
«Ma juba ei teagi, mis ma omalt poolt teile peaksin soovima!» ütles Raskolnikov, kes juba mööda treppi hakkas alla minema, kuid äkki jällegi Porfiri poole pöördus. «Sooviksin teile suuremat edu, kuid näete isegi, kui koomiline amet teil on!»
«Miks siis koomiline?» ajas Porfiri Petrovitš kohe kõrvad kikki, kuna ta juba minna tahtis.
«Miks siis mitte, sest kuidas te küll seda vaest Mikolkat olete pidanud piinama ja vaevama, psühholoogiliselt muidugi, omal viisil, enne kui ta üles tunnistas! Päevad ja ööd pidite talle tõendama: «Sina oled tapja, sina oled tapja!…» noh, aga nüüd, kus ta juba üles tunnistas, hakkate jällegi teda liige-liikmelt läbi võtma. «Valetad, mitte sina pole tapja! Sina ei võinud olla! Sa ei räägi oma sõnadega!» Noh, kuidas siis ei peaks teie amet peale seda koomiline olema?»
«Hahahaa! Nõnda siis panite ikkagi tähele, et ma Nikolaile ütlesin, et tema ei räägi omade sõnadega?»
«Kuidas siis seda mitte tähele panna?»
«Ohoo! Olete teravmeelne, teravmeelne. Panete kõik tähele! Päris mänglev mõistus! Ja just sellest koomilisest keelest napsate kinni… hahaa!… Räägitakse ju, kirjanikest olnud Gogolil see joon kõrgeimal määral?»
«Jah, Gogolil.»
«Jah, Gogolil… Meeldiva jällenägemiseni!»
«Meeldiva jällenägemiseni…»
Raskolnikov läks otseteed koju. Ta oli niivõrd ogaraks ja segi aetud, et ta niipea, kui oli koju jõudnud, veerand tundi sohval istus ning puhkas, püüdes vähegi
336
