Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/335

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Seda tegin siis, et varjata… jooksin Mitkaga,» vastas Nikolai nagu rutates ja varemalt ettevalmistatuna.

«Noh, nii see ongi!» karjus Porfiri kurjalt. «Pole omad sõnad!» pomises ta nagu endamisi ja äkki pani ta jällegi Raskolnikovi tähele.

Nähtavasti kiskus Nikolai teda niivõrd kaasa, et ta silmapilguks Raskolnikovi unustas. Nüüd ta äkki toibus ja isegi kohmetus…

«Rodion Romanovitš, kullake! Vabandage,» tormas ta tema juurde. «Nõnda ei või! Olge head… teil pole siin enam midagi teha… ma isegi… näete, missugune üllatus!… Olge head!…»

Ja temal käest kinni võttes näitas talle ust.

«Nähtavasti seda te ei oodanud?» sõnas Raskolnikov, kes muidugi veel millestki aru ei saanud, kuid kes juba pisut julgemaks oli läinud.

«Ja ka teie, härra, ei oodanud seda. Näe, kuidas teie käsi väriseb! Ohoo!»

«Ka teie värisete, Porfiri Petrovitš.»

«Ka mina värisen; ei oodanud!…»

Nad seisid juba uksel, Porfiri ootas kärsitult, et Raskolnikov ära läheks.

«Kas te oma väikest üllatust nüüd ei näitagi?» küsis Raskolnikov äkki pilkavalt.

«Räägib, aga endal lõgisevad hambad suus, hahaa! Olete teie aga irooniline inimene! Noh, nägemiseni!»

«Minu arvates – jumalaga

«Nagu jumal annab, nagu jumal annab!» pomises Porfiri kuidagi viltuse naeratusega.

Kantseleist läbi minnes pani Raskolnikov tähele, et mitmed teda ainiti silmitsesid. Eestoas nägi ta rahva seas selle maja kaht kojameest, keda ta tookord öösel jaoskonda oli kutsunud. Nad seisid ja ootasid midagi. Kuid niipea kui ta trepile jõudis, kuulis ta oma selja taga äkki Porfiri Petrovitši häält. Ümber pöördudes nägi ta, et see temale hingeldades järele jookseb.

«Paar sõna veel, Rodion Romanovitš, olgu kõige selle muuga, nagu jumal annab, kuid ometi tuleb teilt midagi vormiliselt küsida… nii et me saame veel kokku, eks ju?»

Ja Porfiri seisatas naeratades tema ees.

«Eks?» lisas ta veel kord.

Pidi oletama, et ta veel midagi tahtis öelda, kuid millegipärast ei leidnud nagu sõnu.


335