meelepahas, nagu oleks ta aru segi läinud. Kuid Nikolai langes äkki põlvili.
«Mis see on?» hüüdis Porfiri imestuses.
«Olen süüdi! Minu patt! Mina olen tapja!» lausus Nikolai äkki, nagu pisut hingeldades, kuid kaunis valjul häälel.
Kümmekond sekundit vältas vaikimine, nagu oleks kõiki kangestus vallanud; isegi konvoeerija põrkas Nikolaist eemale ega läinud enam talle ligi, vaid taganes masinlikult ukse juurde ja jäi liikumatult seisma.
«Mis see on?» karjus Porfiri Petrovitš, vabanedes silmapilksest kangestusest.
«Mina… olen mõrtsukas…» kordas Nikolai üürikese vaikimise järel.
«Kuidas… sina… Kuidas… Kelle sa tapsid?»
Porfiri Petrovitš kaotas nähtavasti pea.
Nikolai vaikis jällegi pisut.
«Aljona Ivanovna ja nende õe, Lizaveta Ivanovna, mina… tapsin… kirvega. Sõgedus tuli peale…» lisas ta äkki juurde ja jäi jällegi vait. Ikka veel põlvitas ta.
Porfiri Petrovitš seisis veidi aega nagu mõttes, kuid äkki läks ta elavaks ja hakkas kätega kutsumata külaliste peale vehklema. Need kadusid silmapilk ja uks läks kinni. Seejärel heitis ta pilgu nurgas seisvale Raskolnikovile, kes metsikult Nikolaid silmitses, pidi tema juurde minema, kuid peatus äkki, vaatas teda, pööras silmad ruttu Nikolaile, seejärel jällegi Raskolnikovile, siis uuesti Nikolaile ning äkki, nagu õhinasse sattudes, kargas ta Nikolai kallale.
«Mis sa mulle oma sõgedusega ette tõttad?» hüüdis ta peaaegu kurjalt. «Ma pole sinult veel küsinudki: kas sul tuli sõgedus peale või ei… Ütle: sina tapsid?»
«Mina olen tapja… tunnistan üles…» ütles Nikolai.
«Ä-äh! Millega tapsid?»
«Kirvega. Muretsesin valmis.»
«Oh, ruttab! Üksi?»
Nikolai ei mõistnud küsimust.
«Üksi tapsid?»
«Üksi. Aga Mitka süüdi ei ole ja kõigest sellest osa ei võtnud.»
«Ära ometi oma Mitkaga tõtta! Ä-äh! Aga kuidas sa, noh, kuidas sa seekord siis trepist alla jooksid? Kojamehed tulid teile mõlemale ju vastu!»
334
