«Või jällegi, mis puutub härra Razumihhinisse, sellesse nimelt, kas ta tuli eile ise rääkima või teie kihutusel? Te oleksite pidanud nimelt just rääkima, et ta tuli ise, ja seda varjama, et teie käskisite! Aga näete, te ei varja! Te nimelt toonitate, et teie käskisite!»
Raskolnikov polnud kunagi seda toonitanud. Külm juga jooksis tal mööda selga.
«Te aina valetate,» ütles ta pikkamisi ja nõrgalt, kuna huuled haiglases naeratuses viltu tõmbusid, «te tahate jällegi mulle näidata, et teate kogu mu mängu, teate kõik mu vastused juba ette,» rääkis ta, tundes, et ta enam nõutaval määral oma sõnu ei kaalu, «tahate mulle hirmu nahka ajada… või lihtsalt naerate minu üle…»
Seda rääkides jätkas ta ainiti silmitsemist ja äkki välkus jällegi piiritu kurjus tema pilgus.
«Te ainult valetate!» hüüdis ta. «Te teate ise väga hästi, et kurjategijal on kõige paremaks pääseteeks võimalust mööda mitte varjata seda, mida võimatu on varjata! Ma ei usu teid!»
«Vaata aga, missugune keerutaja te olete!» kihistas Porfiri naerda. «Teiega, noorhärra, ei leia me kuidagi ühist keelt; teisse on mingisugune monomaania pugenud! Niisiis, teie mind ei usu? Aga ma ütlen teile, et juba usute, veerand arssinat juba usute, ja mina teen nõnda, et usute ka terve arssina, sest ma armastan teid tõsiselt ja soovin teile siiralt head.»
Raskolnikovi huuled hakkasid värisema.
«Jah, soovin seda, ütlen seda teile lõplikult,» jätkas ta ja võttis kergelt ning sõbralikult Raskolnikovil pealtpoolt küünarnukki käsivarrest kinni, «ütlen seda lõplikult: vaadelge oma haigust. Pealegi sõitis veel perekond teie juurde, mõelge nende peale. Neid peab hellitama ja rahustama, kuid teie ainult hirmutate neid…»
«Mis on teil sellega asja? Kust teie seda teate? Milleks see teid nii huvitab? Tähendab, te valvate minu järele ja tahate seda mulle näidata?»
«Noorhärra! Teilt endilt, teilt endilt sain ma ju kõik teada! Te ei pane tähelegi, et te ärevuses ise kõigega ette jõuate, räägite niihästi minule kui ka teistele. Härra Razumihhinilt, Dmitri Prokofjitšilt, kuulsin eile ka palju huvitavaid üksikasju. Ei, ei, te katkestasite mu jutu, aga ma ütlen teile, et oma umbusuga, kõigi teie teravmeelsuste peale vaatamata, olete isegi kaine pilgu asja kohta kaotanud. Noh, näiteks kas või jällegi see vana
329
