ja enneaegu mitte sõnagi lausuda. Ta mõistis, et tema seisukorras on see kõige parem taktika, sest nõnda võib ta mitte ainult sõnades eksida, vaid pealegi veel ärritab vaikimisega oma vaenlast ja seetõttu võib-olla lobiseb see temale midagi välja. Vähemalt lootis ta seda.
«Ei, teie, nagu ma näen, ei usu, aina arvate, et ma esitan teile mingisuguseid süütuid naljakesi,» jätkas Porfiri Petrovitš, saades kord-korralt ikka rõõmsamaks ja kihistades lõbusalt naerda, kuna ta ise jällegi mööda tuba hakkas ringi jooksma. «Muidugi, teil on õigus, minul on kujugi jumala enda poolt nõnda loodud, et äratab teistes ainult koomilisi mõtteid: bouffon[1]; kuid mina ütlen teile, teate mis, ning kordan jällegi, et teie, härra, Rodion Romanovitš, vabandage mind, vanameest, olete ju alles noor inimene, nii-öelda esimeses nooruses, ja hindate inimeses kõige enam mõistust, nagu kõik noored seda teevad. Mõistuse mänglev teravus ja aru abstraktsed järeldused – need avatlevad teid. See on täpselt seesama, mis endine Austria õue-sõjanõukogu näiteks, tähendab, niipalju kui mina suudan sõjaküsimuste üle otsustada: paberil lõid ka Napoleoni puruks, võtsid vangigi, ja otsustasid kõik muud asjad oma kabinetis kõige teravmeelsemalt, arvasid välja ja võtsid kokku, kuid äkki – kindral Mack alistub kogu oma väega, hahahaa! Näen, näen, härra Rodion Romanovitš, et naerate minu üle, et mina, eraisik, nagu ma olen, toon näiteid aina sõdade ajaloost. Aga mis sinna parata, nõrkus, armastan sõjaasjandust… ja nii väga armastan ma igasuguseid teateid sõjasündmuste kohta… kindlasti olen ma oma elukutse valikuga äpardunud. Ma oleksin pidanud sõjaväes teenima, tõepoolest! Napoleoni võib-olla poleks minust ehk saanud, noh, kuid major küll, hahahaa! Noh, aga nüüd ütlen teile, mu kallike, sula tõtt, nimelt, mis sellesse erandlikku nähtusse puutub: tegelikkus ja loomus, mu härra, on tähtsad asjad ja issand halasta, kuidas nad mõnikord ka kõige teravmeelsemal kavatsusel jalad alt rabavad! Ei, ei, kuulake vanameest, räägin teile tõsiselt, Rodion Romanovitš (seda rääkides läks vaevalt kolmekümne viie aastane Porfiri Petrovitš tõepoolest äkki nagu vanaks: isegi tema hääl muutus ja ta langes kuidagi üleni kössi), pealegi olen ma avameelne inimene… Olen ma avameelne või
- ↑ Narr (pr. k.).
324
