Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/322

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

on vang. Olete kuulnud, räägitakse, et Sevastoopolis kohe pärast Almat kartsid targad inimesed nii väga, et vaenlane võib iga silmapilk otseteed lausa jõuga kallale tungida ja Sevastoopoli ära võtta; aga kui nägid, et vaenlane peab paremaks korralikult piirama hakata ja ehitab juba esimest liini, said kõik kohe rõõmsaks ja rahunesid, tähendab – targad inimesed: vähemalt kahe kuu peale on asi edasi lükatud, pikendatud, sest millal siis vaenlane jõuab linna vallutada, kui ta hakkab korralikult piirama? Jälle naerate, jällegi ei usu? Muidugi, see on nõnda, teil on ka õigus! Õigus, õigus! Need kõik on üksikud nähtused, olen nõus; esitatud nähtus on tõepoolest üksik, erand! Kuid selle juures, mu hea Rodion Romanovitš, peaks järgmist silmas pidama: niisugust üldist nähtust, seda nimelt, mille järgi oleksid kõik juriidilised vormid ja määrused mõõdetud ja mille järgi nad oleksid välja arvestatud ning raamatusse kirjutatud, pole olemaski, sest et iga asi, kas või näiteks kuritegugi, niipea kui ta on tõepoolest sündinud, muutub kohe täiesti üksikuks, erandlikuks nähtuseks; ja mõnikord veel niisuguseks: kuidagi ei sarnane ta millegi eelmisega. Mõnikord juhtuvad ülinaljakad juhtumid selles mõttes. Jätaksin ma näiteks mõne isanda üksi: ei võta teda kinni ega tülita teda, kuid teeksin ometi nõnda, et ta iga tund, iga minut teaks või vähemalt oletaks, et ma tean kõik kuni viimase peensuseni ja et ma päeval ja ööl teda väsimatult valvan, ja las ta seisab mul nõnda teadlikult igaveses kahtluses ja hirmus, siis hakkab tal kõik ringi käima, tõepoolest, tuleb ise, ja võib-olla teeb pealegi veel midagi, mis sarnaneb juba kaks korda kahega, millel on nii-öelda matemaatiline ilme, – see on juba kena. See võib sündida kohmaka maamehegagi, aga meiesugusega, tänapäeva aruka inimesega, pealegi veel, kes teatud sihis arenenud, juba ammugi! Sest et, kullake, väga tähtis on mõista, mis sihis inimene on arenenud. Kuid närvid, närvid, need unustasite sootuks! Tänapäev on ju kõik haiged, nõrgad ja ärritatud!… Ja kui palju neis kõigis on sappi! See on ju, võin teile kinnitada, teatud korral omamoodi kullakaevandus! Ja miks peaks see minu rahu rikkuma, et ta vabalt mööda linna ringi käib! Las käia, las jalutab esiotsa, las olla; ma tean ju selletagi, et ta on minu ohver ja et ta minu käest kuhugi ei põgene! Ja kuhu peakski ta põgenema, hahaa! Välismaale või? Välismaale põgeneb poolakas, mitte tema, seda enam, et ma valvan ja abi-


322