poolest õigus, et heaks arvasite nii teravmeelselt juriidiliste vormide üle naerda, hahaa! Need meie (muidugi mõned) sügavamõttelised psühholoogilised võtted on äärmiselt naeruväärsed ja vististi ka tarbetud sel juhtumil, kui ollakse vormiga väga kitsendatud. Jah… jällegi räägin ma vormist: noh, kui mina kedagi süüdlaseks peaksin, või mis veelgi õigem, kedagi kahtlustaksin… noh, ütleme, seda, teist või kolmandat, et tema on nii-öelda kurjategija, mingisuguses asjakeses, mis minu hooleks on antud… Teie õpite ju juristiks, Rodion Romanovitš?»
«Jah, õppisin…»
«Noh, siis on see teile ju näiteks tulevases praktikas, – see on, ärge arvake, et ma julgeksin teid õpetada: sest vaadake ometi, missuguseid artikleid teie kuritegude kohta trükite! Ei, aga niisama, faktina julgen teile siiski esitada näite, – niisiis, kui mina näiteks seda, teist või kolmandat peaksin kurjategijaks, noh, milleks, küsin ma, hakkan ma siis teda enneaegu tülitama, olgugi mul tema vastu süüdtõendavad faktid käepärast? Mõnda olen ma näiteks sunnitud rutem kinni võtma, aga teisel pole niisugune iseloom, tõepoolest; miks siis teda mitte lasta mööda linna pisut jalutada, hahahaa! Ei, teie nähtavasti ei saa päris hästi aru, ma seletan teile seda näitega: paneksin mina tema näiteks liiga vara istuma, siis annaksin talle nii-öelda moraalse tugipunkti; hahahaa! teie naerate? (Raskolnikov ei mõelnudki naerda: ta istus kokkupigistatud huulil, ilma et oleks leegitsevat pilku Porfiri Petrovitšilt pööranud.) Aga mõnikord on see just nõnda, eriti mõne isikuga, sest inimesed on väga erinevad ja kõik käivad sama praktika alla. Teie arvate heaks parajasti tähendada: süüdistavad faktid; aga ütlemegi, et oleksid faktid, kuid, aulik härra, süüdistavad faktid on ju kahe otsaga vorstid, tähendab, enamasti, kuid mina olen ju uurija, seega kahjuks nõrk inimene: tahaksin uurimise nii-öelda matemaatiliselt selgelt esitada, tahaksin saada niisuguse paljastava fakti, mis oleks selge nagu kaks korda kaks on neli! Mis sarnaneks vahetu ja paratamatu tõestusega. Aga kui ma paneksin tema enneaegu kinni – kuigi oleksin kindel, et see on tema –, siis võtaksin võib-olla iseendalt abinõud tema edaspidiseks paljastamiseks, ja mispärast? Aga sellepärast, et ma annan talle nii-öelda kindla seisukorra, nii-öelda määran ta psühholoogiliselt kindlaks, ja tema poeb minu eest oma kesta: mõistab viimaks, et ta
321
