Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/32

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

õde juba poolteist kuud minu juures elab ja et meie ka tulevikus enam lahku ei lähe. Issand olgu tänatud, õe piinad on lõppenud; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, et sa teaksid, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud. Kui sa mulle kaks kuud tagasi kirjutasid, et sa olevat kelleltki kuulnud, nagu tuleks Dunjal palju kannatada jõhkruste pärast, mis talle härraste Svidrigailovite juures on osaks saanud, ja minult täpseid andmeid pärisid, – mis võisin ma sel ajal sinule vastata? Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, siis oleksid sina ehk kõik sinnapaika jätnud ja kas või jalgsi meie juurde tõtanud, sest ma tean niihästi sinu iseloomu kui ka sinu tundeid, ja sa poleks lasknud oma õele liiga teha. Ka mina ise olin juba meelt heitmas, kuid mis pidin ma tegema! Isegi mina ei teadnud sel korral kogu tõtt. Pearaskus seisis aga selles, et kui Dunjake mineval aastal nende juurde lasteõpetajaks läks, tervelt sada rubla ette võttis, tingimusel, et iga kuu palgast teatav summa võlakustutuseks maha arvatakse, nii et tal võimatu oli kohalt lahkuda, ilma et võlg oleks ära tasutud. Selle summa aga (nüüd võin sulle kõik seletada, kallis Rodja) võttis ta peaasjalikult selleks, et sinule kuuskümmend rubla saata, mida sa tol korral nii väga vajasid ja mis sa ka mineval aastal meilt said. Me petsime sind tookord, kirjutades, et see raha on võetud Dunjakese varem kokkuhoitud summadest, kuid see polnud nõnda, nüüd aga teatan sulle, kuidas asi tõeliselt oli, sest nüüd läheb äkki kõik jumala tahtmisel paremuse poole, ja et sa teaksid, kuidas Dunja sind armastab ja missugune hea süda tal on. Tõsi küll, alguses käis härra Svidrigailov temaga väga toorelt ümber ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi… Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, et sind mitte asjata erutada, kuna ju nüüd on kõik lõppenud. Lühidalt, hoolimata sellest, et Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, oli Dunjakesel väga raske, iseäranis siis, kui härra Svidrigailov vana sõjamehe harjumuse tõttu sattus Bacchuse mõju alla. Kuid mis tuli hiljem välja? Mõtle ometi, et ogaral oli juba ammugi Dunja vastu kirg ärganud, kuid ta varjas seda tooruse ja põlguse katte all. Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et ta perekonna-


32