ei kohmetunud ka ennist mitte, vaid, ümberpöördult, Raskolnikov ise sattus vististi lõksu; et siin on tõepoolest midagi olemas, mida tema ei tea, mingisugune eesmärk; et võib-olla kõik on juba ette valmistatud ja avaldub iga silmapilk, langeb kaela…
Ta asus otseteed asja juurde, tõusis kohalt ja võttis mütsi.
«Porfiri Petrovitš,» alustas ta kindlalt, kuid kaunis suure ärritusega. «Te avaldasite eile soovi, et mina mingisuguseks ülekuulamiseks teie juurde tuleksin. (Eriti toonitas ta sõna: ülekuulamiseks.) Ma tulin, ja kui teil midagi vaja on, siis küsige, kui mitte, siis lubage mul minna. Mul pole aega, mul on tegemist… Ma pean sellesama hobuste alla jäänud ametniku matusele minema, kellest… ka teie teate…» lisas ta juurde ja vihastus kohe selle lisanduse pärast ning ärritus seejärel veelgi rohkem. «Mind on see käik ära tüüdanud, kas kuulete, ja juba ammugi… osalt olin sellepärast haigegi… ühe sõnaga,» ütles ta peaaegu karjudes, tundes, et haigusest rääkimine on veel kohatum, «ühe sõnaga: küsige minult või laske mul minna, kohe… aga kui küsida, siis juba vormiliselt! Teisiti ma ei luba; sellepärast jääge esiotsa jumalaga, sest meil kahekesi pole praegu midagi teha.»
«Issand! Mis te ometi räägite! Mida teilt küsida?» hakkas Porfiri Petrovitš äkki tooni ja nägu muutes kõkutama ning jättis silmapilk naeru. «Rahustuge, olge head,» rääkis ta hoolitsevalt, kord mööda tuba edasi-tagasi käies, kord Raskolnikovi istuma asetades, «aega on, aega on, see kõik on ju tühi puru! Otse ümberpöördult, ma olen väga rõõmus, et lõpuks ometi meile tulite… Mina võtan teid külalisena vastu. Selle neetud naeru pärast aga, härra Rodion Romanovitš, vabandage mind. Rodion Romanovitš? Vististi nõnda peab teid ju isanime järgi kutsuma?… Närviline inimene, ajasite mu oma terava märkusega nii hullusti naerma; mõnikord tõepoolest vabisen, nagu oleksin kummist, ning kas või pool tundi… Naeruarmastaja… Oma kehaehituse tõttu kardan halvatustki. Aga istuge ometi, mis te ometi?… Olge head, härra, muidu pean arvama, et saite vihaseks…»
Raskolnikov vaikis, kuulas ja vaatas, ikka veel viha pärast kulmu kortsutades. Siiski, ta istus juba, kuid ei pannud veel mütsi käest.
«Ma räägin teile, noorhärra Rodion Romanovitš, enesest ühe asja, nii-öelda minu iseloomu selgituseks,» jät-
318
