«Mis teha? Peab murdma alatiseks selle, mis on vaja, see on kõik: ja peab kannatuse enda peale võtma! Mis? Ei mõista? Pärast mõistad… Vabadus ja võim, aga peaasi võim! Kõigi värisevate olendite ja kogu selle sipelgapesa üle!… See on eesmärgiks! Pea seda meeles! See on sulle mu saatesõna teele! Võib-olla räägin sinuga viimast korda. Kui ma homme ei tule, kuuled ise ja siis tuleta neid praegusi sõnu meelde. Ja millalgi hiljem, aastate pärast, võib-olla mõistad, mis nad tähendasid. Kui ma aga homme tulen, siis ütlen sulle, kes tappis Lizaveta. Jumalaga!»
Sonja võpatas hirmu tõttu kogu kehast.
«Kas te siis teate, kes tappis?» küsis ta hirmust jäätudes ja vaatas talle metsikult otsa.
«Tean ja ütlen… Ainult sinule! Sinu valisin ma selleks. Ma ei tule sinult andeksandmist paluma, vaid ütlen lihtsalt. Ma valisin su juba ammugi, et sulle seda öelda, veel siis, kui isa mulle sinust rääkis ja kui Lizaveta oli alles elus, juba siis mõtlesin seda. Jumalaga! Kätt ära anna. Homme!»
Raskolnikov läks välja. Sonja vaatas teda kui hullumeelset; aga ka tema ise oli nagu arutu ja ta ise tundis seda. Ta pea käis ringi: «Issand, kuidas teab tema, kes tappis Lizaveta? Mis tähendasid need sõnad? See on hirmus!» Kuid samal ajal ei tulnud tal mõte kuidagi pähe. Mitte kuidagi, mitte kuidagi!… «Oo, tema peab hirmus õnnetu olema!… Ta jättis maha ema ja õe. Milleks? Mis oli juhtunud? Ja mis kavatsused tal on? Mis ta küll rääkis siin? Ta suudles mu jalgu ja rääkis… rääkis (jah, ta ütles seda selgesti), et ilma minuta ei või ta enam elada… Oh issand!»
Sonja veetis kogu öö palavikus ja sonimises. Ta kargas ajuti asemelt üles, nuttis, murdis käsi, langes jällegi palavikulisse suikesse ja nägi unes Poljat, Katerina Ivanovnat, Lizavetat, evangeeliumi lugemist ja teda… teda, kel oli kahvatu nägu, põlevad silmad… ja kes suudleb tema, Sonja jalgu, nutab… Oh issand!
Paremal pool ukse taga, sama ukse taga, mis eraldas Sonja korterit Gertrude Karlovna Rösslichi korterist, oli vahelmine tuba, mis oli juba ammugi tühi ja mis kuulus proua Rösslichi korteri juurde; tema tahtis seda välja üürida, milleks olid väravatele kuulutused ning kanalipoolseile akendele paberilipakad üles pandud. Sonja oli juba ammugi sellega harjunud, et see tuba seisis ikka
313
