«Kellelt, seda ma ei tea. Andsin postimehele omast käest kolm kopikat. Kas maksad ära?»
«Too siis kiri siia, jumala pärast, too siia!» hüüdis Raskolnikov suures ärevuses. «Issand!»
Veidi aja pärast oli kiri käes. No muidugi: emalt, R. kubermangust. Kirja vastu võttes ta isegi kahvatas. Juba ammugi polnud ta enam kirju saanud; kuid nüüd äkki pitsitas veel miski muu ta südant.
«Nastasja, mine ära, jumala pärast; siin on kolm kopikat, ainult, jumala pärast, mine ruttu ära!»
Kiri värises tal käes; ta ei tahtnud seda teenija juuresolekul avada: ta tahtis selle kirjaga üksi jääda. Niipea kui Nastasja oli läinud, tõstis ta kirja kärmesti huulile ja suudles seda; siis silmitses ta veel kaua aadressi käekirja, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, – ema oma, kes oli teda kunagi lugema ja kirjutama õpetanud. Ta viivitas; ta isegi otsekui kartis midagi. Viimaks rebis ta kirja lahti: see oli suur ja paks, kaks loodi raske; kaks suurt postpaberi poognat olid tihedalt-tihedalt täis kirjutatud.
«Minu armas Rodja,» kirjutas ema, «juba üle kahe kuu on sellest möödunud, kui ma sinuga pole kirja teel kõnelnud, millepärast olen ise kannatanud ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud. Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast. Sa tead ju, kuidas ma sind armastan; sina oled meile, minule ja Dunjale, ainus, sina oled meile kõik, kogu meie ootus ja lootus. Mis ma siis küll üle elasin, kui ma teada sain, et sa juba mitu kuud tagasi ülikoolist lahkusid, kuna sul polnud võimalust end ülal pidada, ja et tunnid ning muud sissetulekud on sul otsa lõppenud! Millega võisin ma sind oma saja kahekümne rublase aastapajuki juures aidata? Need viisteist rubla, mis ma sulle neli kuud tagasi saatsin, laenasin, nagu isegi tead, oma pajuki arvel siinselt kaupmehelt Afanassi Ivanovitš Vahrušinilt. Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber. Kuid lubades tal enda eest pajukit välja võtta, pidin ma ootama, kuni võlg tasa saab, ja see sündis alles nüüdsama, nii et ma sulle kogu selle aja jooksul kõige vähematki ei saanud läkitada. Nüüd aga, tänu jumalale, saan ma sulle vististi jällegi saata ja üldse me võime nüüd isegi oma õnnega kiidelda, millest sulle tõttan teatama. Ning kõigepealt, aimad sa, armas Rodja, et sinu
31
