sosistas ta karmilt, ilma et oleks temale lähemale astunud.
«Otsi üles ja loe mulle ette,» ütles Raskolnikov, istus, toetas küünarnukid lauale, surus pea kätele ja vahtis süngelt kõrvale, olles valmis kuulama.
«Nädala kolme pärast hullumajja, olge nii lahked! Olen vististi ka ise seal, kui midagi veel halvemat ei juhtu,» pomises ta endamisi.
Sonja astus aralt laua juurde, sest ta oli umbusklikult Raskolnikovi imelikku soovi kuulanud. Siiski, ta võttis raamatu.
«Kas te pole seda lugenud?» küsis ta ja vaatas üle laua altkulmu Raskolnikovi poole. Tema hääl muutus ikka karedamaks ja karedamaks.
«Ammu… Kui koolis käisin. Loe!»
«Kirikus pole kuulnud?»
«Mina… pole seal käinud. Käid sina sagedasti?»
«E-ei,» sosistas Sonja.
Raskolnikov naeratas.
«Mõistan… Tähendab, ka isa ei lähe homme matma?»
«Lähen. Ka mineval nädalal käisin… lasksin hingepalvet pidada.»
«Kellele?»
«Lizavetale. Ta tapeti kirvega.»
Raskolnikov ärritus ikka enam ja enam. Pea hakkas ringi käima.
«Teie olite Lizavetaga sõbrannad?»
«Jah… Tema oli õiglane… käis siin… harva… polnud võimalik… Me lugesime kahekesi… ja rääkisime. Ta saab jumala palet näha.»
Imelikult kõlasid Raskolnikovi kõrvus need raamatusõnad, ja jällegi uudis: mingisugused saladuslikud kooskäimised Lizavetaga ning mõlemad – vagad hullud.
«Siin muutud isegi vagaks hulluks! Hakkab külge!» mõtles Raskolnikov.
«Loe!» hüüdis ta äkki pealekäivalt ja ärritatult.
Sonja aina kõhkles. Tema süda peksles. Ta ei julgenud kuidagi Raskolnikovile lugeda. Too vaatas peaaegu piinaga «õnnetut hullumeelset».
«Milleks teile seda? Te ei usu ju…» sosistas Sonja tasa ja nagu hingeldades.
«Loe. Mina tahan!» käis Raskolnikov peale. «Lizavetale lugesid ju.»
Sonja avas raamatu ja otsis koha üles. Ta käed väri-
308
