«Ah, miks te küll nõnda ütlesite? Ja õe kuuldes?» hüüdis Sonja hirmunult. «Minu kõrval istuda! Au? Ma olen ju… autu, suur, suur patune! Ah, miks te nõnda ütlesite?»
«Mitte sinu autuse ja patu pärast ei öelnud ma sinust seda, vaid sinu suure kannatuse pärast. Muidugi oled sa suur patune, see on nõnda,» lisas ta peaaegu joobumuses juurde. «Aga kõige rohkem oled sa sellepärast patune, et sa iseenda asjata surmasid ja ära andsid. Või see veel ei peaks kole olema! Või veel pole kole, et elad selles poris, mida nii vihkad, kuna samal ajal isegi tead (tarvitseb ainult silmad avada), et sa sellega mitte kedagi ei aita ja kedagi millestki ei päästa! Siis ütle mulle viimaks ometi,» rääkis ta peaaegu pööraselt, «kuidas asuvad küll sinus niisugune häbi ja alatus kõrvuti teiste vastupidiste ja pühade tunnetega? Oleks ju õiglasem, tuhat korda õiglasem ja mõistlikum otseteed peadpidi vette minna ja korraga kõik lõpetada!»
«Aga mis siis nendest saab?» küsis Sonja nõrgalt, vaadates kannatajanäol talle otsa, kuid ühes sellega mitte sugugi tema ettepaneku üle imestudes. Raskolnikov heitis neiule imeliku pilgu.
Ta luges kõik korraga tema ainsast pilgust. Tähendab, neiul endal oli tõepoolest juba see mõte olemas. Võib-olla mõtles ta juba mitu korda meeleheitel selle üle järele, kuidas kõik korraga lõpetada, tehes seda niivõrd tõsiselt, et ta praegu tema ettepaneku üle sugugi ei imestanudki. Isegi tema sõnade julmust ei pannud ta tähele (muidugi ei märganud ta ka mehe etteheite mõtet ja tema iseäralikku vaadet neiu häbi kohta, ning see torkas mehele silma). Raskolnikov mõistis päris selgesti, kui valusasti oli seda naist juba kaua aega piinanud mõte oma autust ja häbistavast seisukorrast. Raskolnikov mõtles, mis võis neiut tänini takistada kõike korraga lõpetamast? Siin alles taipas ta täiesti, mis tähendasid sellele neiule need vaesed väikesed isata lapsed ja see haletsemisväärne poolhull Katerina Ivanovna oma tiisikusega ja pea tagumisega vastu seina.
Kuid ometi oli tal teisest küljest selge, et Sonja oma iseloomuga ja selle kasvatusega, mis ta oli saanud, ei võinud mingil tingimusel sellisesse seisukorda jääda. Raskolnikovil tõusis ikkagi küsimus: miks jäi neiu niivõrd kauaks sellisesse seisukorda ja ei kaotanud aru, kui tal ehk julgust ei jätkunud vette hüppamiseks? Mui-
305
