mitte midagi… See on nii õnnetu inimene, ah, kui õnnetu! Ja haige… Ta otsib õiglust… Ta on puhas. Ta usub nii väga, et kõiges peab leiduma õiglus, ja nõuab seda… Ja kas või piinake teda, ülekohut ta ei tee. Ta ise ei pane tähele, kuidas see võimalik pole, et inimestes pole õiglust, ja ärritub… Nagu laps, nagu laps! Ta on õiglane, õiglane!»
«Aga mis teist saab?»
Sonja vaatas küsivalt.
«Nad jäid ju nüüd teie hooleks. Tõsi, ka enne oli kõik teie mure, ka kadunu käis teilt peaparanduseks raha palumas. Noh, aga mis siis nüüd saab?»
«Ei tea,» lausus Sonja nukralt.
«Nad jäävad sinna?»
«Ei tea, nad on seal korteri eest võlgu; perenaine olevat täna rääkinud, et tahab korteri üles öelda, aga Katerina Ivanovna ütleb, et tema isegi ei jää enam silmapilgukski sinna.»
«Millest ta nii vahvaks on läinud. Loodab ta teie peale?»
«Ah ei, ärge rääkige nõnda!… Me elame ühes, ühiselt,» lausus Sonja äkki erutatult ja isegi ärritatult, just nagu pahandaks kanaarilind või mõni muu väike sulekandja. «Ja mis ta peakski tegema? Noh, mis ta siis peaks tegema?» küsis ta ägedaks saades ja ärevalt. «Ja kui palju ta täna nuttis! Tal läheb mõistus segi, kas te pole seda tähele pannud? Läheb segi; kord on ta kui väike laps ärevuses, et homme kõik korralikult oleks, suupisted leiduksid ja kõik… kord murrab ta käsi, köhib verd, nutab; äkki hakkab meeleheites pead vastu seina peksma. Pärast aga lohutab end jällegi, aina loodab teine teie peale: ütleb, et teie olete nüüd ta abiline ja et tema laenab kusagilt pisut raha, sõidab minuga koos kodulinna, ja avab seal suursugustele neitsitele pansioni, minu aga võtab ülevaatajaks, ja siis algab meil sootuks uus elu, ilus elu, ja suudleb ning kallistab teine mind, trööstib, ja nii väga usub, nii usub oma unistusi! Noh, kas võib temale vastu rääkida? Ise aga peseb, puhastab ja parandab kogu tänase päeva, kandis teine oma nõrkade kätega küna tuppa, hingeldas, langes teine voodisse; hommikul käisime veel kauplustes, Poljale ja Leenale kingi ostmas, sest neil on jalast kõik otsas, ainult rahast tuli puudu, väga palju tuli puudu, tema aga valis nii ilusad saapakesed välja, sest tal on ju maitset, te ju teate…
301
