«Praskovja Pavlovna tahab politseis sinu peale kaevata,» ütles ta.
Raskolnikov kortsutas tugevasti kulmu.
«Politseis? Mis tal siis vaja on?»
«Sa ei maksa ju üüri ega lähe ka korterist välja. Teadagi, mis ta tahab.»
«Oh, kuradi päralt, see veel puudus,» pomises Raskolnikov hambaid kiristades. «Ei, see tuleb mulle praegu… ebasobival ajal… Ta on loll!» lisas ta valjult juurde. «Lähen täna tema juurde, räägin temaga.»
«Loll on ta muidugi nagu minagi, aga mis siis sina, tarkpea, lamad nagu kott, midagi pole sust asja? Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, aga mispärast sa nüüd enam midagi ei tee?»
«Ma teen…» lausus Raskolnikov karedalt ja vastu tahtmist.
«Mis sa teed?»
«Tööd…»
«Mis tööd?»
«Mõtlen,» vastas noormees vähese vaikimise järel tõsiselt.
Nastasja pahvatas laginal naerma. Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.
«Oled sa mõtlemisega juba palju raha kokku ajanud?» sai ta viimaks lausutud.
«Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.»
«Ära sülita kaevu.»
«Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?» jätkas ta vastu tahtmist, nagu vastaks ta omaenda mõtetele.
«Sina tahaksid ühel hoobil saada terve kapitali?»
Raskolnikov vaatas talle imelikult otsa.
«Jah, terve kapitali,» vastas ta vähese vaikimise järel kindlalt.
«Noh, hakka ikka väikselt peale, muidu kohutad ära; liiga hirmus kohe. Kas ma saia tooma lähen või mitte?»
«Kuidas soovid.»
«Ah jaa, unustasin! Eile, kui sind kodus polnud, tuli sulle kiri.»
«Kiri? Minule? Kellelt?»
30
