likult ja ebaviisakalt tema tuba silmitses, ja hakkas lõpuks isegi hirmu pärast värisema, nagu seisaks ta oma kohtuniku ja saatuse otsustaja ees.
«Tulin hilja… Kell on juba üksteist?» küsis Raskolnikov, ikkagi veel neiule silmi tõstmata.
«Peaks olema,» pomises Sonja. «Ah jaa, on küll!» ütles ta kiirustades, nagu oleks selles kogu pääsetee. «Just praegu lõi pererahva kell… ma ise kuulsin… On küll.»
«Ma tulin teile viimast korda,» ütles Raskolnikov süngelt, ehkki ta praegu esimest korda siin oli, «võib-olla ei näe ma teid enam…»
«Teie… sõidate?…»
«Ei tea… homme kõik…»
«Siis te homme Katerina Ivanovna juurde ei tule?» värises Sonja hääl.
«Ei tea. Kõik selgub homme hommikul… Asi pole selles: mina tulin teiega sõnake rääkima…»
Raskolnikov tõstis neiule oma mõtliku pilgu ja märkas äkki, et tema istub, kuna neiu ikka veel tema ees seisab.
«Mis te seisate? Istuge!» ütles ta äkki muutunud häälel vaikselt ja lahkelt.
Sonja istus. Raskolnikov vaatas korraks teda sõbralikult ja peaaegu kaastundlikult.
«Kui kõhna te olete! Näete, missugune käsi teil on! Täiesti läbipaistev. Sõrmed kui surnul.»
Ta võttis neiu käe. Sonja naeratas nõrgalt.
«Ma olen ikka niisugune olnud,» ütles ta.
«Ka kodus elades?»
«Jah.»
«Noh, muidugi!» ütles Raskolnikov katkendlikult ja ta näoilme ning häälekõla muutusid äkki jällegi. Veel kord laskis ta silmad üle toa käia.
«Te üürite seda Kapernaumovilt?»
«Jah…»
«Nemad on seal, teisel pool ust?»
«Jah… Neil on samasugune tuba.»
«Kõik ühes?»
«Ühes.»
«Ma kardaksin öösiti teie toas,» tähendas Raskolnikov tumedalt.
«Pererahvas on väga hea, lahke,» vastas Sonja, kes ikka veel nagu polnud toibunud ega suutnud mõtteid koguda, «kõik see mööbel, ja kõik… kõik on pererahva
299
