ja arusaamatuses otsides, kus võiks siin küll elada Kapernaumov, avanes ta ees kolme sammu kaugusel mingisugune uks, millest ta masinlikult kinni haaras.
«Kes siin on?» küsis ärev naisterahva hääl.
«See olen mina… teie juurde,» vastas Raskolnikov ja astus pisitillukesse eestuppa. Siin põles aukliku põhjaga toolil kõverdatud vaskjalas küünal.
«See olete teie! Issand!» karjatas Sonja nõrgalt ja jäi seisma, nagu oleks ta puuga pähe saanud.
«Kust pääseb teie tuppa? Siit?»
Ja püüdes neiule mitte otsa vaadata, astus Raskolnikov kähku tuppa.
Veidi aja pärast tuli ka Sonja küünlaga, pani selle käest ja jäi Raskolnikovi ette seisma, sootuks pead kaotades ja kirjeldamatus ärevuses, nähtavasti hirmunud tema ootamatust külaskäigust. Äkki lõi veri tema kahvatusse näkku ja isegi pisarad ilmusid silma… Tal oli vastik, häbi, kuid magus… Raskolnikov pöördus ruttu kõrvale ja istus laua äärde toolile. Ta jõudis heita kiire pilgu üle toa.
See oli suur tuba, kuid väga madal, ainuke, mille Kaperhaumovid välja üürisid. Kapernaumovite juurde viis vasemal pool seinas asuv suletud uks. Vastasküljel, paremal pool seinas oli veel teine uks, millest kunagi ei käidud. Seal oli juba teine korter, teise numbri all. Sonja tuba tuletas nagu küüni meelde, kujutades endast ebakorrapärast nelinurka, mis andis talle mingisuguse inetu ilme. Kolme aknaga sein, mis seisis vastu kanalit, tegi toa kuidagi viltuseks, mille tagajärjel üks nurk, väga terav, tungis kuhugi kaugusse, nii et teda polnud võimalik nõrga valgustuse tõttu hästi nähagi; teine nurk oli seevastu juba üleliia ja inetult nüri. Kogu selles suures toas polnud peaaegu mingit mööblit. Paremal pool nurgas seisis säng; selle kõrval, ukse poole, oli tool. Sama seina ääres, kus asetses voodi, just võõrasse korterisse viiva ukse juures, seisis lihtne laud, mida kattis sinine lina; laua ääres oli kaks punutud põhjaga tooli. Vastasseinas, terava nurga läheduses, asus väike lihtsast puust kummut, mis kadus nagu tühjusse. See oli kõik, mis leidus toas. Kollakad, kulunud ja närused tapeedid olid nurkades mustaks tõmbunud; siin pidi talvel niiske ja karmune olema. Vaesus oli silmatorkav; isegi voodil polnud eesriideid.
Sonja vaatas vaikides oma külalist, kes nii tähelepane-
298
