nende juurde tagasi ja ole nendega… Ole ka homme nende juures… ja alati. Mina… võib-olla tulen… kui võimalik. Jumalaga!»
Ja ilma kätt ulatamata hakkas ta minema.
«Kuhu sa lähed? Mis sa teed? Mis sul on? Kuidas võib ometi nõnda!…» pomises Razumihhin, kes oli sootuks pea kaotanud.
Raskolnikov jäi veel kord seisma.
«Ütlen viimast korda: kunagi ära küsi minult midagi. Mul pole sulle midagi vastata… Minu juurde ära tule. Võimalik, et tulen siia… Jäta mind… aga ära neid jäta. Mõistad?»
Koridoris oli pime; nad seisid lambi kõrval. Üürike aega vaatasid nad teineteisele vaikides otsa. Razumihhin mäletas kogu elu seda silmapilku. Raskolnikovi põlev ja ainitine pilk läks nagu iga hetkega tugevamaks, tungis tema hinge, teadvusse. Äkki Razumihhin võpatas. Midagi imelikku oleks nagu nende vahelt läbi läinud… Nende vahelt lipsas läbi mingisugune idee, nagu mingisugune vihje millelegi; midagi hirmsat, inetut ja äkki mõlemalt poolt mõttetut… Razumihhin läks valgeks kui surnu.
«Mõistad nüüd?!» ütles Raskolnikov äkki haiglaselt viltusel näol. «Pöördu tagasi, mine nende juurde,» lisas ta äkki ja läks ruttu majast välja…
Ma ei hakka kirjeldama, mis sündis sel õhtul Pulheeria Aleksandrovna juures Razumihhini tagasitulekul, kuidas ta neid rahustas ja kuidas ta kinnitas, et Rodjat peab laskma haiguse tõttu puhata, kinnitas, et Rodja tuleb tingimata tagasi, hakkab iga päev käima, et tema on väga tujust ära ja et teda ei tohi ärritada; kuidas tema, Razumihhin, teda silmas tahab pidada, temale hea arsti otsib, kõige parema, terve konsiiliumi… Ühe sõnaga, sellest õhtust saadik muutus Razumihhin neile pojaks ja vennaks.
IV
Raskolnikov läks aga otseteed kanali äärde selle maja juurde, kus elas Sonja. Maja oli kolmekorruseline, vana ja roheline. Ta otsis kojamehe üles ja sai temalt ebamääraseid näpunäiteid, kus elab rätsep Kapernaumov. Leidnud hoovinurgast sissekäigu kitsale ja pimedale trepile, läks ta üles, teisele korrusele ja astus rõdule, mis piiras maja hoovi poolt küljest. Pimedas ümber kobades
297
