sugust teost, mille tõlkimise ja kirjastamise mõttegi eest võiks igaühe eest sada rubla saada, aga ühte selletaolist mõtet ei müüks ma viiesajagi eest. Ja mis te arvate, kui ma seda ütleksin, kaheldaks veel pealegi, niisugused puupead! Mis aga puutub otsesesse asjaajamisse trükikodadega, paberi muretsemisse, müümisse, siis andke see juba minu hooleks! Mul on kõik kohad teada! Väikeselt alustame, suurega lõpetame, vähemalt saame ülalpidamise ja igatahes saame oma tagasi.»
Dunjal särasid silmad.
«See, mis te räägite, meeldib mulle väga, Dmitri Prokofjitš,» ütles ta.
«Mina muidugi ei tea selle kohta mitte midagi öelda,» lausus Pulheeria Aleksandrovna, «võib-olla on see hea, kuid jumal seda teab. Kuidagi liiga uus, tundmatu asi. Muidugi, siia peame tingimata jääma, vähemalt mõneks ajaks…»
Ta vaatas Rodjat.
«Mis sina arvad, vend?» küsis Dunja.
«Ma arvan, et see on tal väga hea mõte,» vastas Raskolnikov. «Firmast unistada on mõistagi esiotsa asjatu, kuid viis, kuus raamatut võiks tõepoolest kahtlemata eduga välja anda. Mina isegi tean ühe teose, mis tingimata läheb. Mis aga sellesse puutub, et kas ta asja oskab ajada, siis selles pole kahtlust; asja ta tunneb… Siiski, teil on veel küllalt aega kokku rääkida…»
«Hurraa!» hüüdis Razumihhin. «Nüüd oodake, sellessamas majas on üks korter, sama peremehe oma. See korter asub eraldi, nende numbritega ei seisa ühenduses, ja on möbleeritud, hind paras, kolm toakest. Esialgu võtke see endale. Homme panen teil kella panti ja toon raha, pärast korraldub juba kõik. Aga mis peaasi, võite kõik kolm koos elada, ka Rodja tuleb teie juurde… Kuhu siis sina lähed, Rodja?»
«Kuidas, Rodja, sa lähed juba?» küsis Pulheeria Aleksandrovna hirmunult.
«Niisugusel silmapilgul!» hüüdis Razumihhin.
Dunja vaatas venda umbusklikult, imestusega. Raskolnikovil oli müts peos; ta oli valmis välja minema.
«Te nagu matate mind või jätate nagu igaveseks jumalaga,» lausus ta kuidagi imelikult.
Ta nagu naeratas, kuid see polnud ometi naeratus.
«Aga kes teab, ehk näeme tõepoolest üksteist viimast korda,» lisas ta kogemata juurde.
295
