teid on üksteisele vaja, – nii väga vaja, saage minust aru! Noh, vähemalt mõneks ajaks!… Mind aga võtke oma sõbraks, kompanjoniks, ja uskuge, me mõtleme välja toreda ettevõtte. Kuulake, ma seletan teile kõik üksikasjaliselt – terve projekt! Juba hommikul, kui veel midagi polnud sündinud, välgatas see mul peas… Asi on selles: minul on onu (ma teen teid tuttavaks: väga mõnus ja auväärt vanataat!), ja sel onul on tuhat rubla kapitali, ise elab teine pajukist, temal pole seda tarvis. Juba teist aastat käib mulle peale, et mina selle tuhande temalt võtaksin, makstes temale kuus protsenti. Mõistan teda: ta tahaks mind lihtsalt aidata, kuid mineval aastal ma ei vajanud, tänavu aga ootasin ainult tema tulekut ja nüüd otsustasin võtta. Peale selle annate teie teise tuhande oma kolmest ja sellest on alguseks küll, ning me ühineme. Aga mis me tegema hakkame?»
Nüüd tõttas Razumihhin oma projekti arendama ja seletas kaua sellest, kuidas peaaegu kõigil meie raamatukaupmeestel ja kirjastajatel oma kaubast vähe arusaamist on, mispärast nad harilikult on halvad kirjastajad, kuna aga korralikud väljaanded end harilikult ikka ära tasuvad ja protsenti kannavad, mõnikord isegi õige suurt. Kirjastustegevusest unistaski Razumihhin, kes juba kaks aastat oli teiste heaks töötanud. Ta oskas päris kenasti kolme euroopa keelt, sellest hoolimata, et ta kuus päeva tagasi valmis oli Raskolnikovile seletama, et ta saksa keeles on «schwach»[1], tehes seda selle eesmärgiga, et manitseda Raskolnikovi pool tõlketööst ühes kolmerublase avansiga endale võtma; ent tookord ta valetas ning Raskolnikov teadis, et ta valetab.
«Milleks peaksime siis selle käest laskma, mis meie oma on, kui meil on olemas kõige tähtsam abinõu – oma raha?» seletas Razumihhin tuliselt. «Muidugi, on vaja palju tööd teha, kuid me teeme tööd, teie, Avdotja Romanovna, mina, Rodion… mõned raamatud kannavad kena protsenti! Ettevõtte kordamineku tagatiseks on see, et teame, mida on vaja tõlkida. Tõlgime, kirjastame ja õpime, kõik koos. Mina võin siin kasulik olla, sest mul on kogemusi. Juba kaks aastat käin mööda kirjastajaid ja tunnen nende asja viimse peensuseni: ja uskuge, tegijal juhtub mõndagi. Ja milleks lasta pala suust mööda minna! Ma isegi tean ja hoian saladuses kaks, kolm nii-
- ↑ Nõrk (sks. k.).
294
