saks päästjaks, jumaldaks teda, kuulaks tema sõna, imetleks teda ja ainult teda. Kui palju stseene, kui palju magusaid lugusid lõi ta oma kujutluses sellest ahvatlevast ja kõditavast ainest, puhates vaikuses oma tööst! Ja korraga oli tema nii paljude aastate unistus teostumas: Avdotja Romanovna ilu ja haridus üllatasid teda; neiu abitu seisukord kihutas teda äärmuseni. Siin tuli ilmsiks isegi pisut rohkem, kui tema oli unistanud: ta kohtas uhket, kindla iseloomuga ja vooruslikku neiut, kes oli kasvatuse ja arenemise poolest temast kõrgemal (ta tundis seda), ja niisugune olend on temale kogu eluaeg orjalikult tänulik tema kangelasteo pärast ning jumaldab teda hardas aukartuses, kuna aga tema piiritult ja täielikult valitseb!… Hiljuti enne seda otsustas ta lõpuks pärast kauast ootamist ja arupidamist nagu meelega oma elukutset muuta ja laiemale tegevusalale astuda, ning ühes sellega vähehaaval kõrgemaisse seltskonnakihtidesse nihkuda, millest ta juba ammugi himutsevalt mõtteid mõlgutas… Ühe sõnaga: ta otsustas Peterburis õnne katsuda. Ta teadis, et naistega võib «isegi väga» palju kätte saada. Ilusa, voorusliku ja haritud naise võluvus võis imeliselt tema eluteed ehtida, teiste tähelepanu äratada, aupaiste luua… ja korraga – kõik langes kokku! Praegune äkiline, inetu lahkumine mõjus temasse pikselöögina. See oli mingisugune inetu nali, mõttetus! Ta oli ainult veidi «kuraasitanud», ei jõudnud isegi kõike veel välja öelda, oli lihtsalt naljatanud, õhinasse sattunud, kuid kõik lõppes nii tõsiselt! Pealegi oli ta Dunjat juba omamoodi armastama hakanud, oma unistustes ta juba valitses tema üle – ja äkki!… Ei, homme, juba homme peab selle kõik uuesti jalule seadma, peab terveks ravima, parandama, aga mis peaasi – peab hävitama selle upsaka piimahabeme-noormehe, kes oli kõige põhjuseks. Mingisugusel haiglasel tundel turgatas talle tahtmatult meelde ka Razumihhin, kuid sellest küljest võitis ta peagi rahu tagasi: «See puudub veel, et niisugust temaga kõrvuti seada!» Keda ta aga tõsiselt kartis, see oli – Svidrigailov… Ühe sõnaga, palju muresid seisis ees…
…………………………
«Ei, mina olen kõige rohkem süüdi!» rääkis Dunja ema kallistades ja suudeldes. «Mind avatles tema raha, kuid ma vannun, vend, – ma ei kujutanud ette, et ta oleks nii vääritu inimene. Oleksin ma teda varemini läbi näi-
291
