III
Peaasi oli selles, et kuni viimase silmapilguni ei oodanud ta kuidagi niisugust lahendust. Tema «kuraasitas» viimase piirini, ilma et oleks isegi eeldanud võimalust kahe puruvaese ja kaitsetu naisterahva pääsemiseks oma võimusest. Selle arvamuse kinnitamiseks aitas palju kaasa tema auahnus ja selline suur eneseusaldus, mida oleks kõige kohasem olnud nimetada endasse armumiseks. Pjotr Petrovitš, kes oli oma karjääri alustanud tähtsusetu isikuna, oli harjunud haiglaselt iseennast imetlema, hindas oma mõistust ja andeid väga kõrgelt ja imetles mõnikord üksi olles peeglis isegi oma nägu. Kuid kõige rohkem maailmas hindas ta oma töövaevaga ja igasuguste abinõudega muretsetud raha: see tegi ta üheväärseks kõigega, mis oli temast kõrgem.
Praegu Dunjale kibedusega meelde tuletades, et tema otsustas teda võtta, hoolimata tema halvast kuulsusest, rääkis Pjotr Petrovitš täiesti otsekoheselt ja tundis isegi sügavat meelepaha niisuguse «musta tänamatuse» pärast. Ent ometi oli ta Dunjat kosides päris kindel liikuvate kuulujuttude mõttetuses, kuna ju Marfa Petrovna nad avalikult oli ümber lükanud ja linn nad ammugi kus seda ja teist jätnud, mõistes kõiges Dunja õigeks. Tema isegi poleks praegu seda salanud, et ta seda kõike juba siis oli teadnud. Aga selle peale vaatamata hindas ta oma julgust Dunjat oma tasapinnani tõsta väga kõrgelt ja pidas seda kangelasteoks. Seda praegu Dunjale avaldades paljastas ta oma salajase, hellitatud mõtte, mida ta juba nii mõnigi kord oli imetlenud, ja ta ei suutnud kuidagi aru saada, miks ei imetlenud ka teised tema kangelastegu. Tookord Raskolnikovi juurde ilmudes tuli ta kui heategija, kes on valmis oma vilja lõikama ja väga magusaid meelitussõnu kuulama. Ja nüüd muidugi, kus ta trepist alla läks, pidas ta ennast kõige kõrgemal määral solvatuks ja mittetunnustatuks.
Dunja aga oli talle tingimata tarvilik, temast loobuda oli võimatu. Juba ammugi, juba mitu aastat mõtles ta naisevõtmisest naudinguga, kuid ikka veel korjas ta raha ja ootas. Joovastusega, suurimas saladuses mõtles ta viisakast ja vaesest (tingimata vaesest) neiust, kes oleks nooruke, väga kena, õilsameelne ja haritud, väga pelglik ja väga palju elus õnnetusi kogenud ning kes seisaks tema ees longus peaga, peaks teda kogu eluaeg oma ain-
290
