kas sohva, mis oli Raskolnikovile sängiks ja võttis peaaegu kogu seina ja poole toa laiust enda alla; millalgi oli see sitsiga üle tõmmatud, aga sellest olid järele jäänud ainult räbalad. Sageli magas ta siin, nagu ta oli, rõivais, ilma linata, peale võttes oma kulunud vana üliõpilasepalitu, pea all väike padi, mille alla pani kogu hinge taga oleva pesu, puhta ja musta, et peats saaks kõrgem. Sohva ees seisis väike laud.
Raske oli sügavamale langeda ja lohakamaks muutuda, kuid Raskolnikovile oli see tema praeguses meeleolus isegi mõnus. Nagu kilpkonn tõmbub oma koore sisse, samuti puges ka Raskolnikov kõigi eest kõrvale, ja isegi teenijatüdruku nägu, kes teda pidi ümmardama ja seepärast vahetevahel pilgu tema tuppa heitis, ärritas tema sappi ja tõi talle krambid. Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, kes on millessegi liiga keskendunud. Korteriperenaine ei andnud talle juba kaks nädalat enam süüa, aga veel tänini polnud tal mõttesse tulnud alla minna asja selgitama, kuigi ta ilma lõunasöögita istus. Nastasja, köögitüdruk ja perenaise ainuke teenija, oli üürniku niisuguse meeleolu üle osalt rõõmus ja jättis tema juures koristamise ning pühkimise täiesti, ainult aeg-ajalt, nii nädalas kord, nagu kogemata, võttis ta mõnikord luua pihku. Tema ärataski nüüd Raskolnikovi üles.
«Tõuse üles, mis sa magad!» karjus teenija tema kõrva ääres. «Kell käib juba kümmet. Ma tõin sulle teed; teed tahad ju? Oled vist ära nälginud?»
Üürnik avas silmad, võpatas ja tundis Nastasja ära.
«On see tee perenaiselt või?» küsis ta, pikkamisi ja haiglase näoga end sohval üles ajades.
«Või perenaiselt!»
Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.
«Säh, Nastasja, võta, ole hea,» ütles ta taskus kobades (rõivais ta ju magaski) ja peotäit vaskraha välja tõmmates, «mine ja osta mulle saia. Ja võta vorstipoest natuke vorsti ka, kuid odavamat.»
«Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi? Hea supp, eilne. Juba eile panin sinu jaoks kõrvale, kuid sina tulid hilja. Hea supp.»
Kui supp oli kohal ja Raskolnikov selle kallale asus, istus Nastasja tema kõrvale sohvale ja hakkas vaterdama. Ta oli külast pärit ja suur lobamokk.
29
