Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/28

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

karjus, et see on talle naudinguks. Tulid isegi tuppa sisse; kostis lõpuks ähvardav kiljumine: Amalia Lippewechsel ise puges ettepoole, et omal viisil rahu jalule seada ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida. Väljudes jõudis Raskolnikov käe taskusse pista, kahmas sealt, niipalju kui pihku hakkas, vaskraha, mida ta kõrtsis rubla vahetamisel oli tagasi saanud, ja pani selle tähelepandamatult aknalauale. Alles trepil tulid talle teised mõtted ja ta tahtis tagasi minna.

«Mis lolluse ma küll tegin,» mõtles ta. «Neil on ju Sonja ja minul endal on seda vaja.» Kuid arvates, et tagasi võtta on juba võimatu ja et ta niikuinii enam poleks tagasi võtnud, lõi ta käega ja läks koju. «Sonjale on ju ka pumatit vaja,» jätkas ta tänaval astudes ja naeratas mürgiselt, «raha maksab ju see puhtus… Hm!… Sonja aga võib-olla jääb ise täna pankrotti, sest on ikkagi risk punase looma peale jahti pidada… kullakaevamine… seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis… Ai, ai, Sonja! Missuguse kaevu leidsid! Ja tarvitavad! Näe, tarvitavad ju! Ja harjusid! Nutsid, aga harjusid! Kõigega harjub inimjätis!»

Ta jäi mõttesse.

«Noh, aga kui valetasin,» hüüdis ta äkki tahtmatult, «kui inimene tõepoolest polegi jätis, mitte üldiselt, nimelt mitte terve inimsugu, siis, tähendab, on kõik muu ainult – eelarvamused, ainult paljas pealeaetud hirm ja ei ole mingisuguseid takistusi, ning nõnda see peabki olema!…»



III

Järgmisel päeval ärkas ta hilja, pärast rahutut und, mis teda ei kosutanud. Ta ärkas sapisena, ärritatuna ja kurjana ning vaatas vihaga oma toapugerikku. See oli pisitilluke toake, umbes kuus sammu pikk, oma kollakate, tolmuste ja seintel lotendavate tapeetide tõttu väga viletsa välimusega, ja nii madal, et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, kuna ju näis, et iga silmapilk võid pea vastu lage lüüa. Mööbel oli ruumikohane: kolm vana, mitte päris korras tooli, nurgas värvitud laud, millel lebas mõni raamat ja kaustik; juba ainult selle järgi, kuidas nad tolmunud olid, võis näha, et neid polnud juba ammugi kellegi käsi puudutanud; ja lõpuks suur kohma-


28