«Noh, seda juba mitte. Aga siiski, kui ei, siis ei, olgu peale nõnda, kuid kümme tuhat on teataval korral ilus summa. Igatahes paluksin öeldust Avdotja Romanovnale rääkida.»
«Ei, ei räägi.»
«Niisugusel juhul, Rodion Romanovitš, pean ma ise katsuma temaga isiklikult kokku saada, pean seega teda tülitama.»
«Aga kui mina räägin, siis te isiklikult kokku saada ei püüa?»
«Ei tea, tõepoolest, mis teile öelda. Kord tahaksin ma siiski väga kokku saada.»
«Ärge lootke!»
«Kahju! Siiski, teie ei tunne mind. Küll näete, kui ehk võib-olla lähemalt tutvume.»
«Te arvate, et me tutvume lähemalt?»
«Aga miks siis mitte?» ütles Svidrigailov naeratades, tõusis ja võttis kübara. «Mitte just et ma nii väga tahaksin teid tülitada, ja siia tulles ei rehkendanud ma nii väga seda, ehkki muide teie nägu ennist hommikul mind väga üllatas.»
«Kus te mind ennist hommikul nägite?» küsis Raskolnikov rahutuks saades.
«Juhtumisi… Mulle näib aina, et teis on midagi, mis minule sobib… Rahustuge, ma pole tüütav; sain võltsmängijategagi läbi, ei tüüdanud oma kauget sugulast ja suurnikku vürst Svirbeid, mõistsin isegi Raffaeli madonnast proua Prilukovale albumisse kirjutada, olin Heinaturu ääres Vjazemski majas sagedasti ööd, Marfa Petrovnaga elasin seitse aastat, ilma et kuhugi oleksin sõitnud, ja lõpuks võib-olla lendan ühes Bergiga õhupallilgi üles.»
«Noh, hea küll. Lubage küsida, kas te varsti reisile lähete?»
«Mis reisile?»
«Noh, sellele «teekonnale»… Te ju ise ütlesite.»
«Teekonnale? Ah jaa!… Tõepoolest rääkisin teile teekonnast… Noh, see on avar küsimus… Aga kui te ometi ise teaksite, millest te küsite!» lisas ta juurde ja hakkas äkki valjusti naerma. «Teekonna asemel võib-olla võtan ma naise; mulle sobitatakse mõrsjat.»
«Siin?»
«Jah.»
«Millal te seda juba jõudsite?»
277
