Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/275

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

«Teie poolt on see kõik väga naiivne, vabandage, tahtsin öelda: ülbe,» ütles Raskolnikov.

«Kas te sellega tahate tähendada, et ma muretsen iseenda pärast. Rahustuge, Rodion Romanovitš, kui mina muretseksin oma kasu pärast, siis ei avaldaks ma end nii otseteed, sest ma pole ometi päris lollpea. Selles suhtes avaldan teile ühe psühholoogilise veidruse. Ennist oma armastust Avdotja Romanovna vastu õigustades ütlesin ma, et olen ise ohver. Noh, olgu teile siis nüüd teada, et mina ei tunne praegu vähematki armastust; mitte kõige vähematki, nii et mulle endalegi see imelikuna näib, sest et ma kord tõepoolest midagi tundsin…»

«Logelemise ja liiderlikkuse tõttu,» pistis Raskolnikov vahele.

«Tõepoolest olen ma liiderlik logeleja. Kuid siiski, teie õel on niipalju häid omadusi, et ka mina teatava mulje mõjust ei võinud pääseda. Aga see kõik on lollus, nagu nüüd isegi näen.»

«Kas ammugi juba näete?»

«Juba varemini hakkasin seda tähele panema, kuid lõplikult veendusin alles tunaeile, peaaegu just Peterburi jõudmise silmapilgul. Siiski, veel Moskvas arvasin, et sõidan Avdotja Romanovna kätt püüdma ja härra Lužiniga võistlema.»

«Vabandage, et katkestan teid, kuid olge head: kas ei võiks lühemalt ning otseteed teie külaskäigu otstarbe juurde asuda? Mul on kiire, pean välja minema…»

«Kõige suurema heameelega. Jõudnud siia ja otsustanud teatavat… teekonda ette võtta, soovisin enne seda tarvilikud ettevalmistavad korraldused teha. Mu lapsed jäid tädi juurde; nad on rikkad; aga mind isiklikult pole neil vaja. Ja mis isa ma olengi! Enesele võtsin ma ainult selle, mis Marfa Petrovna oli mulle aasta eest kinkinud. Minule aitab sellestki. Vabandage, silmapilk asun asja enda juurde. Enne teekonda, mis võib-olla teostub, tahan ma härra Lužiniga lõpparve teha. Mitte just, et mina teda nii väga ei võiks sallida, kuid tema pärast meil Marfa Petrovnaga see viimane riidki tuli, kui ma teada sain, et just Marfa Petrovna need pulmad oli sobitanud. Ma soovin nüüd Avdotja Romanovnaga teie vahetalitusel ja minugipärast kas või teie juuresolekul kokku saada, et talle seletada, esiteks, et härra Lužinist pole tal mingit tulu loota, vaid palju ennem just kahju. Peale


275