ning see ongi kogu igavik. Teate, minu silmade ees virvendab mõnikord midagi sellesarnast.»
«Ja kas tõesti, kas tõesti teil mitte midagi lohutavamat ja õiglasemat silme ette ei kerki?» hüüdis Raskolnikov haiglase tundega.
«Õiglasemat? Aga kuidas seda teada, võib-olla see ongi õiglane, ja teate, ma teeksin just meelega nõnda,» vastas Svidrigailov ebamääraselt naeratades.
Raskolnikovi valdas selle inetu vastuse juures äkki mingisugune külmus. Svidrigailov tõstis pea, vaatas ainiti talle otsa ja pahvatas äkki naerma.
«Ei, te peaksite vaat mis arvesse võtma,» hüüdis ta, «pool tundi tagasi polnud me teineteist näinudki, peame endid vaenlasteks, meie vahel on otsustamata asigi; aga meie jätsime asja kus seda ja teist ning pugesime pagan teab mis kirjandusse! Noh, kas mul pole õigus, öeldes, et oleme ühe põllu marjad?»
«Olge nii lahke,» jätkas Raskolnikov ärritatult, «ja lubage end paluda rutem mulle seletust anda ning teatada, miks lasksite mu oma külaskäigu au osaliseks saada… ja… ja ma ruttan, mul pole palju aega, ma tahan kodust välja minna…»
«Olge head, olge head. Teie õde Avdotja Romanovna läheb härra Lužinile, Pjotr Petrovitšile?»
«Kas ei võiks kuidagi loobuda igasugustest küsimustest, mis minu õesse puutuvad, ja tema nime mitte mainida? Ma ei mõista isegi seda, kuidas julgete tema nime minu juuresolekul suhu võtta, olles tõepoolest Svidrigailov?»
«Temast ma tulingi just rääkima, kuidas siis mitte mainida?»
«Hea küll, rääkige, kuid rutem!»
«Ma olen kindel, et teil on härra Lužini, minu naise sugulase kohta juba oma arvamus olemas, kui te olete temaga vähemalt pool tundi rääkinud või tema kohta midagi õigesti ja täpselt kuulnud. Avdotja Romanovnale ta kaaslaseks ei kõlba. Minu arvates ohverdab Avdotja Romanovna end selles asjas suuremeelselt ja järelekaalumatult oma… oma perekonna heaks. Selle järgi, mis ma teist olen kuulnud, näis mulle, et teie oleksite omalt poolt väga rahul, kui see abielu võiks kellelegi kahju tegemata nurja minna. Nüüd aga, kus ma teid isiklikult tunnen, olen selles kindel.»
274
