ise kõik need seitse aastat iga nädal üles ja kui juhtusingi unustama – tuli tema ja tuletas meelde. Järgmisel päeval sõitsin juba siiapoole. Valge hakul läksin jaama, öö otsa olin tukastanud, keha valutab, silmad unised – võtsin kohvi; vaatan, Marfa Petrovna istub äkki minu kõrvale, kaardid käes: «Kas ma ei peaks teile, Arkadi Ivanovitš, teekonna kohta kaarte välja panema?» Tema oli nimelt kaartide väljapanemises suur meister. Noh, ja ma ei anna endale andeks, et ma ei lasknud välja panna. Jooksin hirmunult ära, samal silmapilgul, tõsi küll, kõlises ka kelluke. Täna istusin pärast närust söögimaja lõunat, raske kõhuga; istun, suitsetan, äkki jällegi Marfa Petrovna, astub sisse, ehitud, uued rohelised siidriided, lõpmata pikk saba: «Tere, Arkadi Ivanovitš! Kuidas teile mu kleit meeldib? Aniska nõnda ei õmble.» (Aniska oli meie küla õmbleja, endine pärisori, käis Moskvas õppimas, kena tüdruk.) Seisab ja keerleb minu ees. Ma vaatasin ta riideid ja pöörasin siis tähelepaneliku pilgu ta näkku. «Et teil ka himu otsa ei lõpe,» ütlen talle, «Marfa Petrovna, niisuguste tühiste asjade pärast minu juures käia, ennast tülitada.» – «Ah, mu jumal küll, kullake, ka tülitada ei tohi enam!» Et teda õrritada, räägin talle: «Marfa Petrovna, ma tahan naist võtta.» – «Teist võib seda juba uskuda, Arkadi Ivanovitš; pole suur au teile, et vaevalt olete naise maha matnud, kui juba sõidate uut otsima. Ja kui veel hästi valiksite, aga ma tean ju – sellest ei tule head ei temale ega teile endalegi, ajate ainult head inimesed naerma.» Ütles ja läks, saba nagu kahiseks teisel. Missugune lollus, eks?»
«Te võib-olla valetate seda kõike?» küsis Raskolnikov.
«Mina valetan harva,» vastas Svidrigailov mõtlikult ega pannud nagu küsimuse jämedust tähele.
«Aga varemini, enne seda, pole te kunagi viirastusi näinud?»
«E-ei, olen näinud, üksainus kord elus, kuus aastat tagasi. Mul oli teener Filka; just oli teine maha maetud, kuid mina olin nagu selle unustanud, hüüdsin: «Filka, piip!» Ja tuli teine sisse ja otseteed puhveti juurde, kus mul piibud seisavad. Mina istun ja mõtlen: «See on mulle kättemaksmiseks,» sest just enne surma läksime ägedasti riidu. «Kuidas sa julged,» ütlen ma, «lõhkise küünarnukiga minu juurde sisse tulla – välja, lurjus!» Pöördus ümber, läks välja ja enam ei tulnudki. Marfa
272
