«Aga kui dokumenti poleks olnud, kas oleksite siis plehku pannud?»
«Ei tea, kuidas seda öelda. Mind see dokument peaaegu ei kitsendanudki. Mul polnud tahtmist kuhugi minna ja välismaale kutsus mind Marfa Petrovna isegi paar korda, nähes minu igavust. Aga mis! Välismaal käisin ma juba varemini, seal hakkas mul ikka läila. Mitte just et… aga kujutage ette: koidab, Napoli laht, meri, vaatad, ja on kuidagi kurb. Kõige vastikum, et sa tõepoolest millegi üle kurvatsed! Ei, kodumaal on parem: siin vähemalt süüdistad kõiges teisi ja mõistad iseenda õigeks. Ma võib-olla sõidaksin ehk nüüd põhjanaba teekonnale, sest j’ai le vin mauvais[1] ja juua on vastik, kuna peale viina enam midagi üle ei jää. Katsusin. Räägitakse, Berg tõusvat pühapäeval Jussupovi aias suurel õhupallil üles, otsib teatava maksu eest kaaslasi, on see tõsi, mis?»
«Mis siis? Kas teie lendaksite kaasa?»
«Mina? Ei… niisama…» pomises Svidrigailov, nagu oleks see tal tõepoolest mõttes.
«Mis temaga on, kas ta siis tõepoolest või?» mõtles Raskolnikov.
«Ei, dokument mind ei kitsendanud,» jätkas Svidrigailov mõtlikult, «mina ise ei tahtnud külast välja sõita. Pealegi on sellest juba aasta, kui Marfa Petrovna minu nimepäeval dokumendi mulle tagasi andis ja lisaks veel kaunikese summa kinkis. Temal oli ju kapital. «Näete, kuidas ma teid usaldan, Arkadi Ivanovitš,» nõnda just ütles ta. Te ei usu, et ta nõnda ütles? Aga teate: minust sai maal päris korralik peremees; ümberkaudu tuntakse mind. Tellisin raamatuidki. Marfa Petrovna kiitis seda esiteks heaks, aga pärast hakkas kartma, et poen raamatuisse.»
«Nähtavasti igatsete väga Marfa Petrovna järele?»
«Mina? Võib-olla. Tõepoolest, võib-olla. Ah jaa, kas te usute viirastusi?»
«Missuguseid viirastusi?»
«Harilikke viirastusi, missuguseid siis!»
«Aga teie usute?»
«Minugipärast mitte, pour vous plaire[2]… Mitte just, et ei…»
270
