Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/27

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

vas ema järele oma suurte-suurte tumedate silmadega, mis paistsid tema kõhnal ja hirmunud näol veelgi suurematena. Marmeladov langes juba enne tuppa astumist uksel põlvili ja lükkas Raskolnikovi enda ees sisse. Võõrast nähes jäi naisterahvas hajameelselt tema ette seisma, silmapilguks nagu virgudes ja mõista püüdes: milleks ta küll siia sisse astus? Kuid vististi näis talle kohe, et võõras läheb teistesse tubadesse, sest nende tuba oli ju läbikäidav. Seda arvates ja Raskolnikovile tähelepanu pööramata läks naine kojaukse poole, et seda kinni panna, ning karjatas äkki, nähes lävepakul põlvitavat meest.

«Ah!» pistis ta hullustuses karjuma. «Tulid tagasi! Kurjategija! Peletis!… Kus on raha? Mis sul taskus on, näita välja! Ja ka võõrad riided seljas! Kus sinu omad on? Kus raha on? Räägi!…»

Ja ta tormas meest läbi otsima. Marmeladov ajas kohe sõnakuulelikult ja alandlikult käed laiali, et seega taskute läbiotsimist kergendada. Raha polnud kopikatki.

«Kus siis raha on?» karjus naine. «Oh issand, kas tõesti jõi ta kõik maha! Kirstu jäi ju kaksteist hõberubla!…» Ja äkki kargas ta hullustuses mehele karvu kinni ning vedas ta lävelt tuppa. Marmeladov ise kergendas naise vaeva, ronides alandlikult põlvili talle järele.

«Ja see on mulle naudinguks! Ja see pole mitte valus, vaid nauding, ar-mu-li-ne härra,» karjus ta, kuna teda juustest raputati ja kord isegi peaga vastu põrandat löödi. Põrandal magav laps ärkas üles ja hakkas nutma. Poiss ei suutnud nurgas seda välja kannatada, lõi värisema, pistis karjuma ning jooksis koledal hirmul, peaaegu nagu mingist tõvehoost aetuna õe juurde. Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.

«Jõi maha! Kõik, kõik jõi maha!» karjus vaene naine meeleheitel. «Ka riided pole enam need! Näljas, näljas!» (ja käsi murdes näitas ta laste poole). «Oo, põrmuni neetud elu! Aga teil, teil pole häbi,» kargas ta äkki Raskolnikovi kallale, «tulite kõrtsist! Kas sina jõid ühes temaga? Ka sina jõid temaga! Välja!»

Noormees tõttas sõna lausumata minema. Pealegi avanes sisemine uks pärani ja sealt vahtis mitu uudishimulikku. Sirutusid ettepoole häbematud, naervad pigimütsis pead, hambus paberossid ja piibud. Paistsid öökuubedes kujud, hõlmad üsna lahti, sündsusetult kerged suvised rõivad, mõnedel kaardid käes. Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, kui Marmeladovit karvupidi kisti ja ta ise


27