siis mina teile niisugusel juhtumil, kui mitte teatavaks otstarbeks?»
«Seda ütlesite õigesti, et mul on tuttavaid,» hakkas Svidrigailov sõnasabast kinni, ilma et oleks peapunktile vastanud, «juba olen kohanud; vedelen juba kolmandat päeva siin niisama; tunnen ise teisi ja, nagu näha, tuntakse ka mind. Muidugi, olen viisakalt riides ega kuulu vaeste kilda; meist läks ju maaseaduski mööda: metsadest ja heinamaadest käib vesi üle, kasu ei jää tulemata; kuid… sinna ma enam ei lähe; juba enne tüütas ära; olen juba kolmandat päeva siin ega tee kellegagi tegemist… Aga siis veel see linn! See tähendab, kuidas ta meil küll nõnda on tekkinud, öelge, olge head? Kantseleiametnikkude ja igasuguste seminaristide linn! Tõepoolest, nii paljutki ei märganud ma varemini, aastat kaheksa tagasi, kui ma siin ula logelesin… Ainult anatoomia peale panen nüüd kogu oma lootuse, jumala eest!»
«Mis anatoomia peale?»
«Mis aga puutub neisse klubidesse, Düssottidesse, teie pointidesse või ehk ka progressisse, – noh, see las olla ilma meieta,» lõpetas ta, ilma et ta jällegi oleks küsimust tähele pannud. «Ja pealegi, mis lõbu pakub mängus võltsida?»
«Kas teie olete ka võltsinud?»
«Kuidas siis ilma selleta saab? Meid oli kaheksa aastat tagasi terve seltskond, kõige peenem muidugi; viideti aega; teate, kõik niisugused, kel on head kombed, luuletajad, kapitaliga inimesi oli. Ja üldse on meil, vene seltskonnas, kõige paremad kombed neil, keda on pekstud – olete seda tähele pannud? Mina olen ju nüüd maal nõnda alla käinud. Aga ometi pidi mind tookord keegi Nežini kreeklasenäru võlgade pärast trellide taha pistma. Siis ep see Marfa Petrovna mul teele sattuski, tingis ja lunastas mu kolmekümne tuhande hõbeseekli eest. (Kõigega kokku olin 70 000 võlga.) Astusime ka seaduslikku abiellu ja tema viis mu kohe ära maale, nagu mõne varanduse. Tema oli ju minust viis aastat vanem. Armastas väga. Seitse aastat ei toonud ma jalgagi maalt linna. Ja pange tähele, kogu see aeg hoidis ta valmis minu vastu suunatud dokumenti, võõral nimel muidugi, selle kolmekümne tuhande kohta, nii et kui mul mõttesse oleks tulnud mässama hakata – silmapilk lõksu! Ja oleks seda tingimata teinud! Naistel hakkab see ju kõik kokku!»
269
