sutas, ei tunne ma sugugi kaasa, sest et tõepoolest… mis seal kaasa tunda! Kuid seejuures ei või ma ütlemata jätta, mõnikord tuleb ette niisuguseid salakavalaid «sakslannasid», et minu arvates pole ühtegi edumeelset, kes võiks endas täiesti kindel olla. Sellest seisukohast ei vaadanud tol korral asja peale keegi, kuna aga just see seisukoht ongi päris humaanne, tõepoolest nõnda!»
Seda öelnud, hakkas Svidrigailov jällegi äkki naerma. Raskolnikovil oli selge, et see on inimene, kes on midagi kindlalt otsustanud ja kes teab, mis ta teeb.
«Te pole mõni päev järgemööda vist kellegagi rääkinud?» küsis ta.
«Peaaegu nõnda. Aga mis siis: imestasite vist, et olen nii mõnus inimene.»
«Ei, imestan, et olete liiga mõnus inimene.»
«Sellepärast, et ma teie küsimuste jämedust pahaks ei pannud? Kas nõnda või? Jah… milleks pahaks panna? Kuidas küsisite, nõnda ka vastasin,» lisas ta imetlusväärse lihtsusega juurde. «Mind ei huvita ju peaaegu miski eriti, jumala eest!» jätkas ta kuidagi mõtlikult. «Iseäranis nüüd… ei tegele millegagi… Siiski, te võite mõelda, et mina püüan teatava eesmärgiga meeldida, seda enam, et mul on teie õega asja, ise ütlesin ju. Kuid ma ütlen teile otsekoheselt: väga igav! Iseäranis need kolm päeva, nii et ma teie üle isegi rõõmu tundsin… Ärge saage vihaseks, Rodion Romanovitš, kuid teie ise paistate mulle millegipärast hirmus imelikuna. Tehke mis tahes, kuid teis on midagi; ja nimelt nüüd, see tähendab, mitte just sel silmapilgul, vaid üldiselt nüüd… Nonoh, ma ei räägi, ei räägi enam, ärge kortsutage kulmu! Ma pole ometi niisugune karu, nagu teie arvate.»
Raskolnikov vaatas süngelt talle otsa.
«Teie võib-olla pole sugugi karu,» ütles ta. «Mulle näib isegi, et teie olete väga heast seltskonnast pärit, vähemalt võite, kui juhus nõuab, ka korralik inimene olla.»
«Mind ei huvita ju eriti kellegi arvamus,» vastas Svidrigailov kuivalt ja isegi nagu kõrkuse varjundiga, «ja miks ei peaks siis ajuti ka lontrus olema, liiatigi kui seda kehakatet nii mõnus on meie kliimas kanda ja… ja iseäranis, kui selleks on sul loomulik kalduvus,» lisas ta jällegi naerma hakates.
«Ma kuulsin, et teil olevat siin palju tuttavaid. Te olete ju üks neist, kes «pole ilma sidemeteta». Milleks olen
268
