Raskolnikov hakkas naerma.
«Mis lõbu see pakub nõnda muretseda!»
«Aga miks te naerate? Saage ometi aru: ainult kaks korda lõin ma piitsaga, isegi vorpe ei leidunud… Ärge pidage mind küünikuks, palun, ma tean täpipealt, kui nurjatu see minu poolt oli, noh, ja nõnda edasi; kuid samuti tean ma kindlasti, et Marfa Petrovna minu nõnda-öelda õhina üle rõõmustas. Teie õe lugu oli algusest lõpuni juba ära kulunud. Marfa Petrovna oli juba kolmas päev sunnitud kodus istuma; polnud enam midagi, milleks linna sõita, ja pealegi oli ta selle kirjaga juba kõiki ära tüüdanud (kirja lugemisest olete muidugi kuulnud?). Ning äkki langevad need kaks piitsahoopi nagu taevast! Esimene asi oli: käskis kohe tõlla valmis panna!… Ma ei räägi juba enam sellest, et naistel tuleb ette mõnikord niisuguseid silmapilke, kus nad väga, väga tahavad haavunud olla, hoolimata kõigest nähtavast meelepahast. Kõigil tuleb ette neid silmapilke; inimene üldse armastab väga haavunud olla; olete seda tähele pannud? Kuid naistel on see iseäranis. Võiks isegi öelda, et sellega nad oma aega viidavadki.»
Raskolnikov mõtles korra juba üles tõusta ja ära minna ning sellega kohtumise lõpetada. Kuid teatav uudishimu ja isegi nagu mingi kaalutlus hoidsid teda silmapilguks tagasi.
«Kas te armastate riielda?» küsis ta hajameelselt.
«Ei, mitte väga,» vastas Svidrigailov rahulikult. «Marfa Petrovnaga ei riielnud me peaaegu kunagi. Meie elasime väga leplikult ja tema oli minuga alati rahul. Piitsa tarvitasin kogu meie seitsme aasta jooksul kõigest kaks korda (kui mitte üht kolmandat korda arvesse võtta, mis on muide väga kahemõtteline): esimest korda kaks kuud pärast meie abiellumist, kohe pärast külasse sõitmist, ja nüüd, viimati. Aga teie juba arvasite, et ma olen niisugune nurjatu, tagurlane, orjaperemees? Hehee… Ah jaa: kas ei ole teil ehk meeles, Rodion Romanovitš, kuidas mõni aasta tagasi, veel neil õndsail trükivabaduse päevil, meil üldrahvalikult ja üldkirjanduslikult üht mõisnikku häbistati – nime olen unustanud! – piitsutas teine vagunis üht sakslannat, mäletate? Siis veel, samal aastal sündis vististi ka see ««Vek’i» kõlvatu tegu» (noh, need «Egiptuse ööd», avalik lugemine, mäletate? Mustad silmad! Oh, kus oled sa, me kuldne noorus!). Noh, minu arvamus on nõnda; isandale, kes sakslast piit-
267
