Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/262

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

annavad kõik… vaatavad tasaselt ja vaikselt… Sonja, Sonja! Vaikne Sonja…!»

Ta jäi tukastama, talle tundus imelikuna, et ta ei mäleta, kuidas ta tänavale sattus. Oli juba hiline õhtu. Videvik tihenes, täiskuu paistis ikka selgemini ja selgemini; kuid õhk oli kuidagi eriti lämmatav. Inimesed käisid hulgakesi mööda tänavaid; käsitöölised ja ametis olnud inimesed läksid koju, teised jalutasid; lõhnas lubja, tolmu ja seisva vee järele. Raskolnikov läks kurvalt ja murelikult: ta mäletas väga hästi, et ta teatud eesmärgiga kodust välja tuli, et oli vaja midagi teha ja tõtata, kuid mida nimelt – selle oli ta unustanud. Äkki jäi ta seisma ja nägi, et teisel pool tänavat, kõnniteel, seisab inimene ja annab talle käega märku. Ta läks üle tänava tema juurde, kuid äkki pöördus see inimene ümber ja läks longuspäi edasi, nagu poleks midagi juhtunud, ilma et oleks tagasi vaadanud või nägu teinud, nagu oleks ta teda kutsunud. «Kas ta mind ikka tõesti kutsus?» mõtles Raskolnikov, kuid hakkas talle siiski järele minema. Ent juba enne kümmet sammu tundis ta tema ära ning – kohkus; see oli hiljuti nähtud kodanik, samasuguses ürbis ja samuti küürus. Raskolnikov läks talle silmnäolt järele; süda peksles tal; nad pöördusid põiktänavale, – too ei vaadanud ikkagi veel tagasi. «Kas ta teab, et ma talle järele lähen?» mõtles Raskolnikov. Kodanik läks ühe suure maja väravast sisse. Raskolnikov astus ruttu värava juurde ja hakkas silmitsema: ehk vaatab ta tagasi ja kutsub teda? Tõepoolest, kui see võlvi alt läbi juba hoovi jõudis, pöördus ta äkki ümber ja andis jällegi nagu käega märku. Raskolnikov läks kohe läbi võlvialuse, kuid hoovil kodanikku enam ei olnud. Tähendab; ta pidi kohe esimesele trepile minema. Raskolnikov tõttas talle järele. Tõepoolest, kaks treppi kõrgemal kostsid veel kellegi ühetasased ja aeglased sammud. Imelik, trepp oli nagu tuttav! Näe, esimesel korrusel on aken; läbi ruutude langes kuuvalgus kurvalt ja saladuslikult; juba teine korrus. Aa! see on ju sama korter, milles töölised värvisid… Kuidas ta küll kohe seda ära ei tundnud? Eesmineva inimese sammud vaikisid: tähendab, ta jäi seisma või pages kuhugi peitu. Juba kolmas korrus; kas veel edasi minna? Ja kui vaikne seal on, isegi õudne hakkab… Kuid ta läks ometi. Tema oma sammude müra hirmutas ja kohutas teda. Mu jumal, kui pime! Kodanik pidi siin kuhugi nurka peitu pugema. Aa! korteri uks


262