Lehekülg:Kuritöö ja karistus.djvu/260

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Ja jälkusega tundis ta äkki, kuidas ta nõrgaks jäi, füüsiliselt nõrgaks.

«Ma oleksin pidanud ju seda teadma,» mõtles ta hädise naeratusega. «Ja kuidas söandasin ma, ennast tundes, ennast ette tundes, kirve võtta ja verd valada. Ma olin kohustatud varemini teadma… Hee, ma ju teadsingi varemini!…» sosistas ta meeleheitel.

Ajuti jäi ta peatuma mõne mõtte ette:

«Ei, need inimesed pole nõnda tehtud; tõeline valitseja, kellele kõik on lubatud, purustab Touloni, korraldab Pariisis veresauna, unustab sõjaväe Egiptusse, raiskab pool miljonit inimest sõjakäiguks Moskva vastu ja heidab Vilnos selle üle nalja; ja temale ehitatakse pärast surma ausambad, – tähendab kõik on lubatud. Ei, neil inimestel nähtavasti pole ihu, vaid on pronks!»

Üks äkiline, kõrvaline mõte ajas ta järsku peaaegu naerma.

«Napoleon, püramiidid, Waterloo, – ja kõhetu, ilge registraatori lesk, vanaeit, liigkasuvõtja, punane kirst voodi all, – noh, kuidas võiks seda ära seedida kas või Porfiri Petrovitš!… Kuidas suudaksid nad seda seedida!… Ilutunne takistab: «Kas roniks Napoleon «vanaeide» sängi alla!» Äh, rämps!»

Ajuti tundus talle, nagu soniks ta: ta langes palavikulisse vaimustatud meeleollu.

«Vanaeit on lollus!» mõtles ta ägedalt ja hoogsalt. «Vanaeit ongi ehk eksitus, kuid asi pole temas! Vanaeit oli ainult haigus… tahtsin ruttu üle astuda… ma ei tapnud inimest, vaid tapsin põhimõtte! Põhimõtte ma tapsingi, kuid üle ei astunud ma ometigi, jäin siiapoole külge… Ainuke, mis ma mõistsin – tappa! Ja isegi seda ei mõistnud ma, nagu näib… Põhimõte? Mispärast Razumihhin, lollike, ennist sotsialiste sõimas? Töökas ja äriline rahvas; tegelevad «üldise õnnega»… Ei, elu on antud mulle ainult üks kord ja enam ei tule teda: mina ei taha «üldist õnne» oodata. Ma tahan ka ise elada, muidu pole mõtetki elada. Mis siis? Ma ei tahtnud ainult rublat peos hoides mööda minna oma näljasest emast, oodates «üldist õnne». «Viin nii-öelda oma telliskivi üldise õnne heaks ja maitsen sellepärast südames rahu.» Hahaa! Miks te siis minu vahele jätsite? Ma elan ju ainult üks kord, ka mina tahan ju… Äh, ma olen ainult esteetiline täi ja muud mitte midagi,» lisas ta äkki naerdes juurde, nagu oleks ta arust ära. «Jah, ma olen tõepoolest


260