kolnikovile näis, et too ka nüüd nagu ennistki külmalt, vihkavalt ja võidurõõmsalt naeratas.
Tasasel ja jõuetul sammul, värisevi põlvi ja nagu külmast kangestunult tuli Raskolnikov tagasi ja läks oma toakongi. Ta võttis mütsi peast, pani selle lauale ning seisis kümmekond minutit liikumatult. Siis heitis ta oimetult diivanile ja sirutas end seal haiglaselt, nõrgalt oiates; ta silmad olid suletud. Nõnda lamas ta pool tundi.
Ta ei mõelnud millestki. Olid küll mingisugused mõtted või mõtete katkendid, mingisugused kujutlused, korratud ja seoseta, – inimeste näod, mis lapsepõlves nähtud või mis talle üksainus kord kuskil silme ette tulnud ja mida ta muidu eales poleks meelde tuletanud; V. kiriku torn, piljard kuskil trahteris ja mingisugune ohvitser piljardilaua ääres; sigarilõhn kuskil keldrikorrusel asuvas tubakapoes; joogikoht; tagatrepp, mis üsna pime ning solki ja munakoori täis; kuskilt kostis pühapäevane kirikukellade helin… Tuulispeana vaheldusid ja keerlesid asjad. Mõned isegi meeldisid talle ja ta püüdis neid kinni haarata, kuid nad kustusid ja midagi rõhus teda nagu sisemiselt, ent mitte väga… Ajuti oli isegi hea olla. Kerge külmavärin püsis, ja ka see tundus peaaegu meeldivana.
Ta kuulis Razumihhini ruttavaid samme ja ta häält, ta sulges silmad ja tegi, nagu magaks. Razumihhin avas ukse ja seisis mõni aeg lävel, nagu millegi üle aru pidades. Siis astus tasakesi tuppa ja lähenes ettevaatlikult sohvale. Kostis Nastasja sosin:
«Ära puutu; las magab une otsa; küll ta pärast sööb.»
«Tõepoolest,» vastas Razumihhin.
Mõlemad läksid ettevaatlikult toast välja ja panid ukse kinni. Möödus veel pool tundi. Raskolnikov avas silmad ja heitis jällegi selili, tõstes käed pea alla…
«Kes see on? Kes on see nagu maa alt ilmunud inimene? Kus ta oli ja mis ta nägi? Ta nägi kõik, see on selge. Kus ta seisis ja kust ta vaatas? Miks ta alles nüüd põranda alt välja tuli? Ja kuidas võis ta näha – on see võimalik?… Hm!» jätkas Raskolnikov tardudes ja võpatades. «Ning karp, mille Nikolai ukse tagant leidis: on ka see võimalik? Süütõendid? Jätsid sajatuhandikulise joonekese silmapaari vahele – ongi egiptuse püramiidi suurune süütõend! Kärbes lendas ja juba ta nägi! On siis nõnda võimalik?»
259
