mata öelnud, et nägin töölisi ja ka seda korterit,» jätkas Raskolnikov vastu tahtmist ja ilmse vastikusega.
«Aga milleks siis iseenda vastu rääkida?»
«Sellepärast, et ainult harimatud inimesed või ainult kõige vilumatumad algajad salgavad ülekuulamisel järjest kõike. On aga pisut-pisutki rohkem arenenud inimene või vilunud, siis püüab ta tingimata kõik välised ja paratamatud tõsiasjad olevaks tunnistada; ainult põhjused otsib neile teised, sisendab oma iseäraliku ja ootamatu varjundi, mis annab asjale sootuks teise tähenduse või laseb teises valguses paista. Porfiri võis nimelt arvata, et mina tingimata nõnda vastan ja temale tingimata ütlen, et nägin, pean tõenäoliseks, ja pillan seejuures midagi seletuseks…»
«Ta oleks sulle ju kohe öelnud, et kahe päeva eest ei võinudki seal töölisi olla ja et, tähendab, sa käisid nimelt tapmise päeval seal, kell kaheksa. Ja olekski su segi ajanud.»
«Jah, seda ta arvestaski, et ma ei jõua asja taibata ja tõttan nimelt võimalikult tõepäraselt vastama ning unustan, et kahe päeva eest ei võinudki seal töölisi olla.»
«Kuidas võis siis seda unustada?»
«See on kõige kergem! Niisugustes kõige tühisemais asjus eksivadki kavalad inimesed kõige kergemini. Mida kavalam inimene, seda vähem oletab ta, et tema kõige lihtsamal asjal segi aetakse. Kavalat peab just lihtsa nükkega tabama. Porfiri pole sugugi nii rumal, nagu sa arvad…»
«Küll on ta aga niisugusel korral lontrus!»
Raskolnikov ei saanud naeru pidada. Kuid samal silmapilgul näisid talle imelikuna tema oma vaimustus ja see õhin, millega ta viimase seletuse rääkis, kuna ta aga kogu eelmist kõnelust tasase tülgastusega jätkas, nähtavasti teatava eesmärgiga, paratamatu tarviduse tõttu.
«Mõned punktid hakkavad juba maitsema!» mõtles ta endamisi.
Kuid peaaegu samal hetkel muutus ta äkki rahutuks, nagu oleks teda mõni ootamatu ja ärev mõte tabanud. Ta rahutus kasvas. Nad olid juba Bakalejevi numbrite ukse ette jõudnud.
«Mine üksi,» ütles Raskolnikov äkki, «ma tulen silmapilk tagasi.»
«Kuhu sa lähed? Me oleme juba kohal!»
256
