seks, – üle takistuse astuda…? Noh, näiteks tappa ja puhtaks röövida…?»
Ja jällegi pilgutas ta temale kuidagi vasema silmaga ja hakkas tummalt naerma, täpselt niisama kui ennist.
«Kui ma oleksin üle astunud, siis teile muidugi poleks ma seda öelnud,» vastas Raskolnikov väljakutsuvalt ja kõrgi põlgusega.
«Mitte seda, vaid mina olen ju ainult huvitatud, räägin seda teie artikli mõistmiseks, ainuüksi kirjanduslikus suhtes.»
«Ptüi, kui selgelt ja häbematult see on!» mõtles Raskolnikov vastikusega.
«Lubage tähendada,» vastas ta kuivalt, «et ma ei pea end ei Muhamediks ega Napoleoniks… ega ka ühekski sellesarnaseks isikuks ja, järelikult, kuna mina pole nemad, ei või ma ka teile rahuldavat seletust anda selle kohta, kuidas ma oleksin talitanud.»
«Noh, jätke nüüd! Kes see nüüd tänapäev end Venemaal Napoleoniks ei peaks?» ütles Porfiri äkki suure familiaarsusega.
Isegi ta hääletoonis oli sel silmapilgul midagi väga selget.
«Kas mitte mõni tulevane Napoleon ka meie Aljona Ivanovnat mineval nädalal kirvega maha ei nottinud?» pahvatas Zametov äkki oma nurgast.
Raskolnikov vaikis ja vahtis üksisilmi ja kindlalt Porfirile otsa. Razumihhin kortsutas tusaselt kulmu. Juba varemini hakkas talle nagu midagi paistma. Ta vaatas vihaselt ümber. Möödus minut tumedat vaikimist. Raskolnikov pöördus minema.
«Teie lähete juba!» hüüdis Porfiri lahkelt ja sirutas talle väga sõbralikult käe. «Mul on väga, väga hea meel teiega tutvumise üle. Teie palve pärast ärgu olgu teil mingit kahtlust. Nõnda just kirjutagegi, nagu ma teile ütlesin. Kõige parem, kui ise sinna minu poole sisse astuksite… kunagi neil päevil… kas või homme. Ma olen kindlasti seal nii umbes kella üheteistkümne paiku. Korraldame siis kõik… ajame juttu… Teie aga, kui üks viimastest, kes seal käisid, võite ehk meile midagi öeldagi…» lisas ta kõige heasüdamlikumalt juurde.
«Te tahate mind ametlikult üle kuulata, ametlikus korras?» küsis Raskolnikov teravalt.
«Milleks seda? Esialgu pole seda sugugi vaja. Te ei mõistnud mind õigesti. Mina, mõistate, ei lase kunagi
252
