saada, sest kaugele ei astu nad kunagi. Tunnustuse pärast võiks neile muidugi mõnikord vitsu anda, et neile nende õiget kohta meelde tuletada, kuid mitte rohkem; siin pole isegi karistuse täidesaatjat vaja; enamasti peksavad nad endid ise, sest nad on väga korralikud: mõned ümmardavad vastastikku teineteist selles, kuna aga mõned oma käega… võtavad eneste peale sealjuures mitmesugused avalikud patukahetsused, – kõik sünnib ilusasti ja õpetlikult, ühe sõnaga, asjatu on teil rahutuks saada… On olemas niisugune seadus.»
«Noh, vähemalt rahustasite mind selle poolest teataval määral; kuid jällegi uus häda: öelge, olge head, kas on niisuguseid palju, kel on õigus teisi, «harilikke» tappa? Ma olen muidugi valmis põlvi nõtkutama, kuid te peate isegi nõus olema, et hakkab õudne, kui neid ehk väga palju leidub, mis?»
«Oo, rahustuge ka selles,» jätkas Raskolnikov endisel toonil. «Üldiselt, uue mõttega inimesi, kes põrmukegi suudaksid midagi uut öelda, sünnib haruldaselt vähe, isegi veidruseni vähe. Ainult üks on selge: kõigisse neisse liikidesse ja alajaotustesse kuuluvate inimeste sündimise kord peaks vististi olema mingisuguse loodusseaduse poolt õigelt ja täpselt kindlaks määratud. Praegu, mõistagi, on see seadus tundmatu, kuid ma usun, et ta on olemas ja võib pärastpoole teatavakski saada. Lugematu hulk inimesi, materjal, on maailmas ainult selleks, et viimaks mingisugusel energia pingutusel, mingisuguse tänini saladusliku protsessi teel, mingisuguse hõimude ja tõugude ristamise kaudu jõud kokku võtta ja maailma sünnitada viimaks, ütleme, kas või tuhande peale üks vähegi iseseisev inimene. Veel laiema iseseisvusega inimesi sünnib võib-olla kümne tuhande kohta üks (ma räägin näiteks, selgituseks). Veel laiemaga – saja tuhande kohta üks. Geniaalseid ilmub maailma miljoni kohta üks, suuri geeniusi aga, inimsoo viimistlejaid, võib-olla paljude tuhandete miljonite kohta üksainus. Ühe sõnaga: sinna retorti, kus see kõik sünnib, pole ma vaadanud. Kuid teatav seadus on tingimata olemas ja peabki olema; juhuslikkust ei või siin olla.»
«Heidate teie mõlemad nalja või?» hüüdis lõpuks Razumihhin. «Narrite teineteist või? Istuvad ja nokivad teineteist! Räägid sa tõsiselt, Rodja?»
Raskolnikov tõstis vaikides oma kahvatu ja peaaegu nukra näo tema poole ega vastanud midagi. Ja imeli-
249
